Eesti ühiskond on saavutanud piisava küpsusastme ja inimestel on tekkinud teadlikkus elulõpust, kirjutab Risto Pae.
Eutanaasia ja abistatud enesetapu debatt sai Eestis laiema kõlapinna 2019. aasta alguses, mil “Pealtnägija” tõi avalikkuse ette ALS-i haigestunud Jane Paberiti, kes otsustas elust oma tingimustel abistatud enesetapuga lahkuda, loo. Ühiskondliku arutelu tulemusena võeti selle aasta suvel, kuus aastat hiljem, riigikogus vastu seadus, mis lubab alates 2027. aastast teha elulõpu tahteavalduse ehk sisuliselt seadustati passiivne eutanaasia.1 See on väga oluline samm inimväärikuse ja otsustusvabaduse hüvanguks.
Minu hinnangul tuleks sellest nüüd veelgi edasi liikuda. Aktiivne eutanaasia on leidnud ülekaaluka toetuse, mh toetab seda 73 protsenti Eesti arstidest.2
Soovist ja nõudlusest eutanaasia ning abistatud enesetapu järele ilmestab Paul Tammerti osutatud enesetaputeenus. Tema kaasuses märkis riigikohus, et oluline on kehtestada vajalik õigusraamistik, mis aitab ära hoida võimalikke kuritarvitusi sellise protseduuri teostamisel.
Riigikohus sedastas oma otsuses: “Selgete põhimõtete puudumine võib viia ebasoovitavate tagajärgedeni ning tuua kaasa riigi vastutuse.”3 Ümber sõnastatuna on suremise abistamine lünk õiguses ning selle lahendamine aegkriitiline, vältimaks tulevasi nn põlve otsas pakutavaid teenuseid. Selline protseduur vajab eeltingimuste täitmist, rangelt kontrollitud keskkonda ja haritud spetsialiste ehk see tuleb detailselt seadusandja poolt reguleerida.
Peamiseks takistuseks eutanaasia seadustamisel on eksperdid toonud välja kvaliteetse palliatiivravi puuduliku kättesaadavuse4. Meditsiinilise abi kättesaadavus on Eestis olnud alaline probleem, kuid oleme sellega järjepanu tegelenud ja saavutanud edusamme, näiteks oleme suutnud panna piiri arstide väljarändele5. Siiski süveneb tulevikus tervishoiuvaldkonna rahapuudus veelgi6.
Eesti ühiskond on saavutanud piisava küpsusastme ja inimestel on tekkinud teadlikkus elulõpust. Paraku pole eutanaasiat soovivad elulõpuravil patsiendid enam sageli võimelised ühiskonnas kaasa rääkima, nagu seda tegi Jane Paberit. Samuti pole majanduslikult motiveeritud huvigruppe, kes hoiaksid teemat päevakajalisena ning teeksid lobitööd.
Peame endale aru andma, et me ei saavuta ideaalset tervishoiusüsteemi kunagi, kuid see ei saa tähendada, et eutanaasiat ei legaliseerita. Andes rahvale võimaluse ja vabaduse väärikalt oma tingimustel surra saab riik jätkata seniste püüdlustega valdkonna arendamisel.
6 Ibidem. Lk 16 jj