«Minu võitlus Tartu Hoiu-laenuühistu, ühistegevuse ja Eesti eest on jõudnud lõpule. Me oleme peaaegu 20 aastat üheskoos liikmetega nullist ehitanud Tartu Hoiu-laenuühistu näol võimsat ja tõhusat organisatsiooni, mis on kasvanud Eesti suurimaks ja on seda kohta vankumata hoidnud, kuid tunnetame, et vastujõud sellele tegevusele on väljastpoolt ja ka ühe seltskonna sisemiste õõnestajate poolt tugevam kui liikmete tänane sisemine tugevus, mis lubaks meil meie ühistut edasi arendada ja samal ajal otsustavalt ja tulemuslikult võidelda nende kurjade jõududega, mis ei soovi Eestis näha omamaist ettevõtlust ega lokaalset raharinglust ja kes näevad ühistegevuses vaid isiklikke huve. Me oleme väsinud, ei tunneta kriitilise hulga liikmete vankumatut toetust ja seetõttu inimlikult ei jõua enam,» kirjutas ta pöördumises.
Roos süüdistas, et alates 2014. aastast alates on Eesti riigistruktuurid töötanud selle nimel, et hoiu-laenuühistute tiibu kärpida. Tema sõnul kutsus ta liikmeid oma ühistu eest seisma ka poliitiliselt.
«Paljud on seda teinud, aga kaugeltki mitte kõik ja tervikuna on vastupanu ühistute hävitamisele jäänud ka liikmete seas leigeks. Kellele ei sobinud keskerakond, kellele EKRE, kellele Plaan B. Aga, et poliitika kaudu oli ja on ainuvõimalik päästa ühistuid «riigi» ja pankade omavoli eest, sellest said vist aru vähesed,» lisas ta.
Pinged ühistu sees
Roosi positusest saab aimu ka pingetest ühistu sees. Roos kirjutas, et loodab, et tagasiastumise järel valitakse Tartu Hoiu-laenuühistule teovõimeline ja pädev juhtkond, kes sama energia ja ennastsalgavusega suudab Tartu HLÜd edasi viia nagu tema seda teinud kõik need pea 20 aastat.