Tänavusel eestikeelset teksti sisaldanud esimese raamatu 500. sünnipäeval tuleks meenutada sedagi, kuidas meist paljude eluajal oli sellest ajavahemikust ligemale kümnendiku võrra ehk pea pool sajandit oluline osa maailmas ilmuvast eesti uudiskirjandusest suuremale osale lugejatest kodumaal kättesaamatu. Mõtlen pärast II maailmasõda mujal maailmas ilmunud pagulasraamatut ja piirdun järgnevalt ilukirjandusega.
Kõigepealt võiks II maailmasõja aegse ja järgse eesti kirjanduse ja kirjanike teede lahknemise kohta tuua sellise näite. Sõjaaegses Eestis koostas ja kirjastas Henrik Visnapuu kodumaale jäänud kirjanike loomingust kaks köidet koguteost «Ammukaar» (1942–1943). Nõukogude tagalas kirjastatud kuus «Sõjasarve» numbrit (1943–1944) on erilise kirjandusliku väärtuseta puhas nõukogude sõjapropaganda, kuid Helsingis asutatud ja sealt koos kirjanikega Stockholmi kolinud neli «Eesti Loomingut» (1944–1946) jätkasid väärikalt iseseisvuseaegse ajakirja «Looming» joont nii sisus kui ka kujunduses.