Euroopa Liit töötab välja keskse plaani liikmesriikide vahel energia ülekannet takistavate kitsaskohtade kaotamiseks, teeb kindlaks investeeringuvajadused energiataristusse ja koostab projektid nende lünkade täitmiseks, et sundida riike oma energiainfrastruktuuri piiride-üleselt ja sektorite vahel paremini koordineerima.
“Euroopa Liit võtab piiriülese energiavõrgu ehitamisel kasutusele uue ülalt-alla lähenemisviisi, kuna kitsaskohtade püsimisel ning pakkumise ja nõudluse mitteühildamise tõttu võidakse kaotada miljardeid eurosid, ütles Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Dan Jørgensen väljaandele Financial Times (FT).
Jørgensen selgitas, et Euroopa Liidu dekarboniseerimise ja energiajulgeoleku eesmärkide jaoks on suurim oht elektrivõrgu aeglane ehitamine.
“Euroopas on see tohutu probleem ja me kaotame igal aastal miljardeid pakkumise sunnitud piiramise ja [võrgu] kitsaskohtade tõttu,” ütles ta. Võrgu ülekoormusest tulenevad kulud ulatusid 2022. aastal 5,2 miljardi euroni ja võivad EL-i energiaregulaatori ACERi andmete kohaselt tõusta 2030. aastaks 26 miljardi euroni.
Jørgenseni sõnul teeb Euroopa Komisjon liikmesriikide ja põhivõrguettevõtjatega koostööd, et leida valdkonnad, kus investeeringuid kõige rohkem vajatakse, ning rõhutas, et uus meetod ei kujuta endast Brüsseli poolt võimu haaramist.
“See ei ole nullsummamäng, kus EL saab rohkem võimu ja seeläbi liikmesriigid vähem võimu. Tegelikult, andes EL-ile uusi pädevusi, anname ka liikmesriikidele võimaluse teha rohkem ja paremini,” ütles ta, lisades, et see tähistab paradigma muutust taristu planeerimisel.
Kunagisest Euroopa Söe- ja Teraseliidust välja arenenud Euroopa Liit on pidevalt vaeva näinud oma energia siseturu täiustamisega. 2015. aastal esmakordselt välja pakutud “energialiit” pole veel lõpule viidud. “On pisut paradoksaalne, et meil on siseturg, mis toimib tomatite või hambapasta müümiseks paremini kui energia jaoks, kuna energia on praegu meie konkurentsivõime ja julgeoleku jaoks nii oluline ning loomulikult tahavad kõik kliimamuutustega võidelda,” ütles Jørgensen.
Taastuvenergia, näiteks tuule- ja päikeseenergia kiire levik, mis on palju volatiilsemad ja hajutatumad energiaallikad kui gaasi- või söeküttel töötavad elektrijaamad, tähendab veelgi suuremat vajadust elektrivõrku uuendada ja tugevdada.
Komisjon töötab järgmisel kolmapäeval esitatava dokumendi eelnõu kohaselt välja energiainfrastruktuuri planeerimise põhjaliku EL-keskse stsenaariumi, märkis FT. Brüssel algataks ka lünkade täitmise protsessi, mille käigus pakutaks välja projekte energiavõrkudes leiduvate rahuldamata vajaduste rahuldamiseks.
Saksa mõttekoja Agora Energiewende eelmisel kuul avaldatud aruande kohaselt võiks EL aastatel 2030–2050 säästa üle 560 miljardi euro, kui liikmesriigid koordineeriksid oma energiainfrastruktuuri planeerimist sektorite lõikes.
“Ülalt-alla lähenemine stsenaariumide väljatöötamisele aitaks tuvastada valdkondi, kus on vaja investeeringuid,” öeldakse aruandes.
Aprillis toimunud suur elektrikatkestus Pürenee poolsaarel ja eelmisel suvel Kreekas toimunud elektrienergia hinnatõus on tugevdanud argumenti Brüsseli suurema sekkumise järele, on ametnikud öelnud.
Brüssel loob ka EL-i tasandi lahendused loamenetluste lihtsustamiseks ja kiirendamiseks, mis võivad praegu võtta mitu aastat ja takistada oma suure halduskoormusega energiaprojektide elluviimist.
Samas ütles hispaanlasest Euroopa Parlamendi liige Nicolás González Casares, kes juhtis eelmisel aastal läbirääkimisi EL-i elektrituru reeglite üle, et on mures selle pärast, et komisjoni uus lähenemisviis võib ignoreerida keskkonnakaitset ja tekitada õiguslikku ebakindlust, eeldades projektide vaikimisi heakskiitu ehituse ajakava kiirendamiseks. “Energiaüleminek õnnestub ainult siis, kui see on kiire, aga ka õiglane ja jätkusuutlik,” rõhutas vasaktsentristist saadik.
Uue lähenemisviisi esimene katse toimub kaheksal kavandatud “energiakiirteel”, mis hõlmavad ühendusi Püreneedes, Küprost Mandri-Euroopaga ühendavaid kaableid ja vesiniku torujuhtmeid Lõuna- ja Edela-Euroopas.
Samuti avaldab komisjon liikmesriikidele juhised kriitiliste elektrivõrguga ühendamise projektide prioriseerimiseks, et vähendada järjekordi, mis mõnel juhul ulatuvad aastatepikkuse ja on mõnes riigis viinud energiatarbimise piiramiseni.