Kohalike omavalitsuste korrakaitseametnike õigused on piiratud ning olukordade lahendamiseks on sageli vaja kaasata politseid. Järelevalveõigus seega on, aga õigus olukorra eskaleerumisel kasutada muid “tööriistu” puudub, kirjutab Kristian Jaani.
Mingi aja tagant tuleb meil ikka ja jälle teemaks kohalike omavalitsuste korrakaitseametnike tegevused ja nn tööriistakast ehk vahendid, mida nad nende tegevuste täitmiseks kasutada saavad. Ja mitte ainult vahendid, vaid ka väljaõpe. Olen sellest varem kirjutanud minagi.
Nüüd, kui valimised läbi ja uued plaanid omavalitsustel koostamisel, oleks õige aeg seda teemat taas käsitleda. Ja seda ikka mõttega, milline partner võiks kohalik omavalitsus riigile olla turvalisuse tagamisel.
Omavalitsuste korrakaitseametnike ülesanded tulenevad mitmetest õigusaktidest ja seda nii riiklikul kui kohalikul tasandil. Põhimõtted on seega selgelt reglementeeritud. Samal ajal on meil jätkuvalt ülesanded antud, ootused kõrged ning sellega kaasneb sõnum, et “katsuge kuidagi hakkama saada ning terveks ja ellu jääda”.
Olukorraga püütakse toime tulla, kuna ollakse head ennetajad, sõnaosavad või siis tuleb politsei kiirelt appi ja jätab oma muud tegevused pooleli. Ei maksa arvata, et kokkupuuted olukordadega, mis ohustavad omavalitsuste korrakaitsjate tervist või elu oleks justkui laest võetud.
“Olukorra lahendamisel ongi muidugi sõnad põhiline vahend minimeerimaks eskaleerumist, aga kui see ei toimi, siis on vaja muid tööriistu.”
Iga algselt lihtsana tunduv olukord või muutuda ohtlikuks, arvestades kasvõi seda, milline on meie väljakutse erinevate vaimsete muredega inimestega ning ohvriks võib langeda siin ka tööülesandeid täitev kohaliku omavalitsuse korrakaitseametnik, kes peab olukorra lahendama sõnaga või kiirete jalgadega. Olukorra lahendamisel ongi muidugi sõnad põhiline vahend minimeerimaks eskaleerumist, aga kui see ei toimi, siis on vaja muid tööriistu, et ennast ja teisi kaitsta. Seda järgmist käiku kohalike omavalitsuste korrakaitsjatel aga jätkuvalt pole. Ootused, et töö oleks tehtud, seevastu on.
Lähiajal on Sisekaitseakadeemias lõpetamas järjekordne lend omavalitsuste korrakaitseametnikke, kes õpivad korrakaitseametniku 5. taseme täiendusõppe kaval. See on õppekava, mis on Sisekaitseakadeemia, siseministeeriumi ja omavalitsuste ekspertide koostatud, läbinud kvaliteedikontrolli ning õppejõududeks täpselt samad õppejõud, kes õpetavad ka tulevasi politseiametnikke. Kokku on sellise õppe saanud meie juures juba 57 omavalitsuste korrakaitsjat, kusjuures 14 on varasema politseikogemusega.
Toon mõned näited, mida omavalitsuste korrakaitseametnikud õpivad: õigusalased algteadmised nagu näiteks õiguse üldmõisted ja seaduslikkuse põhimõtte olemus; korrakaitseüksuse asetus riigi halduskorralduse- ja õiguskaitse süsteemis; õigusnormi tõlgendamise ja rakendamise meetodid; põhiõiguste riive korrakaitse meetmete kohaldamisel, jne. Lisaks riikliku järelevalve menetluse läbiviimine, kus teemadeks riikliku järelevalve põhimõtted, järelevalvemenetluse piiritlemine süüteomenetlusest, jne.
Sellega loetelu veel ei lõpe. Käime läbi karistusõiguse üldosa ja eriosa, korrarikkumiste ennetamise, kogukonnakeskse turvalisuse tagamise ning ennetustöö põhimõtted ja tasandid. Ka see loetelu pole lõplik. Aga põhimõtteliselt õpetame nagu tulevast politseinikku. Kokku 180 akadeemilist tundi ja see kõik vastab 5. taseme korrakaitseametniku kutsestandardile ja lõpetajal on valmisolek sooritada korrakaitseametniku 5. taseme kutseeksam.
Kusjuures kutsestandardid on meil samuti riiklikult reguleeritud masinavärk ning 5. tase näitab paiknemist Eesti kvalifikatsiooniraamistikus (EKR). Eestis kokku neid 8. Toon võrdluseks, et näiteks turvatöötaja on 4. tasemel ning turvajuht 5. tasemel. Mõlemal olemas õigused oma tööülesannete täitmisel kasutada füüsilise jõudu, erivahendeid ja ka relva.
Relvast me küll omavalitsuste korrakaitseametnike vaates ei räägi, aga korrakaitseametnikul pole õigust füüsilisele jõule ega erivahenditele. Ja seetõttu ka ülaltoodud õppekava kirjelduses seda osa ei leia. Aga me oleme valmis Sisekaitseakadeemias seda koheselt tegema, kui seaduse tasandil tekivad õigused omavalitsuste korrakaitsjatele.
Selle õiguse kasutamise eelduseks on näiteks meie juures omandatud vastav mikrokvalifikatsioon. Ehk siis samad õigused erivahendile või füüsilisele jõule, nagu seda on turvamehel või ka keskkonnakaitseinspektoril, kes läheb jõe ääres kala püüdvat kalameest kontrollima.
Fakt on see, et kui on õigused, siis need ei realiseeru automaatselt. Ikka koolitus, testimine ja veendumine, et seda õigust osatakse õiguspäraselt ka rakendada. Lisaks on kutse omajal iga viie aasta järel kutse taastõendamise kohustus. Ja jällegi, õpet annavad samad õppejõud, kes annavad seda tulevastele politseiametnikele, ja ka õppe sisu väga sarnane.
Põhimõtteliselt võiks tulevikus keegi, kes on sellise õppe saanud ja otsustab tulla õppima politseinikuks, kanda õpitud osa VÕTA (varasema õppe ja töökogemuse arvestamine) korras üle tasemeõppesse.
On aeg selle teemaga edasi liikuda. Võtame käsile, arendama ühiskondlikku debatti ja ehk jõuame väärika tulemuseni. Olen kindel, et kõik võidavad.