Intervjuu ajal jalutas Cyrille oma sünnilinnas Samois-sur-Seine’is, väikeses linnas Pariisi lähistel, millel on džässiajaloos eriline koht. Just seal tegutses kunagi ka legendaarne Django Reinhardt, kelle muusika avas Cyrille’ile tee džässini ja kujundas olulise osa tema kunstilisest identiteedist.

Mõned päevad enne Eesti publiku ette naasmist rääkisime Cyrille’iga uutest radadest nii muusikas kui isiklikus elus. Ta tuleb tagasi kogenuma, ausama ja julgemana kui kunagi varem. Tema loomingut on alati kandnud vabadus, improvisatsioon ja kultuuride põimumine ehk omadused, mis kõnelevad tänases maailmas valjemalt kui kunagi varem.

Olete üles kasvanud dominikaani ja prantsuse kultuurist ümbritsetuna ning inspireerusite hiljem ka Ameerika džässitraditsioonist. Kuidas need maailmad teie muusikas külg külje kõrval koos eksisteerivad?

Kuna need on minusse sügavalt juurdunud, kanduvad need tervikuna kõigesse, millega tegelen. Iga kord end väljendades tuleb esile see, kes ma olen ja kust tulen. Ma ei mõtle kunagi teadlikult, et nüüd toon rohkem esile oma dominikaani või prantsuse poole. Tunnen, et kõik need mõjutused on minus omavahel kokku sulanud ja osa minu identiteedist.

Musitseerides tuleb kõige enam esile see, mis on neis kultuurides ühist ja mis mind nende poole tõmbab – võime panna kuulajat end liigutama, tantsima. See peegeldub ka minu muusikas. Prantsusmaal on selleks mustlaskultuur, Dominikaani Vabariigis ladina rütmid, New Yorgis sving ja New Orleansis second line’i traditsioon.

Traditsioonilist džässi võib samuti pidada oluliseks osaks teie muusikalisest identiteedist. Kuidas põimub traditsiooniline džäss teie eri kultuuridest mõjutatud loomingusse ja kui tähtis on teile selle žanri reeglitest või äratuntavatest kõladest kinni pidada?

Kohe kindlasti ei mõtle ma mingite reeglite järgimisele. Ma jõudsin džässini tänu Django Reinhardti muusikale ja sealt edasi the Great American Songbook’i juurde Ella Fitzgeraldi kaudu, mis viis mind lõpuks ka New Yorki, kus mu karjäär sai suure tõuke. Sealt edasi viis elu mind juba paljudesse eri suundadesse. Kõige olulisem, mille ma traditsioonilisest džässist kaasa võtsin, on improvisatsioon. Samas tunnen, et saan improviseerida mistahes stiilis: improvisatsioon võib olla olenevalt kultuurist harmooniline, meloodiline või rütmiline. Ladina kultuuris on see eriti rütmipõhine.

Cyrille Aimée Autor/allikas: Siiri Padar

Kuidas näete the Great American Songbook’i rolli oma muusikalises elus?

Tegemist on justkui universaalse sõnavara ehk repertuaariga, mida džässmuusikud üle maailma mõistavad. Võin minna ükskõik millise riigi džässiklubisse ja öelda “hei, mängime “Take the “A” Train’i” ja seda teavad kõik. See on hea viis suhelda muusikutega, kellega pole kunagi varem mänginud, luues kohese ühenduse.

Kuidas suhtute stiililisse sildistamisse muusikas ja kuidas neid piire enda loomingus tajute?

See on tegelikult risti vastupidi sellele, kuidas muusikat näen, ning usun, et paljud artistid tunnevad samamoodi. Me ei mõtle nii, et see on üht stiili muusika ja see on teist stiili muusika. Kui muusika kõnetab mind, siis ei ole vahet, millise stiiliga on tegu. Igas stiilis on killukesi teistest stiilidest, kõik on omavahel seotud ja pärineb millestki varasemast. Muusika on üks suur järjepidev arengulugu. Kunstnikena on meie roll murda neid sildistamisi ja lihtsalt luua endale ainuomast muusikat.

Olete tuntud meisterliku improvisaatorina. Oma kunagises TEDx kõnes rääkisite  improvisatsiooni “seaduspäradest”. Kuidas need põhimõtted mõjutavad teie igapäevaelu, kas improviseerite ka muusikaväliselt?

Jah, kindlasti. Nii muusikas kui ka elus üldse tähendab see mu jaoks hetkes kohal olemist ja vooluga kaasa minemist, mitte vastupanu osutamist. Ei tasu loota, et täna läheb samamoodi kui eile, vaid lihtsalt vaata, mida päev toob. Laval on täpselt sama: ole valmis ootamatusteks ja et kõik ei pruugi minna samamoodi kui eelmisel õhtul. Lõpuks taandub kõik usaldusele ehk mis iganes juhtub, ongi see, mis peab juhtuma.

Olete teinud koostööd džässihiidudega nagu Roy Hargrove ja Wynton Marsalis. Mis on üks ootamatu õppetund või taipamine, mille nendega koostööst kaasa võtsite?

Musitseerides tuleb olla väga teadlik ja sihipärane. Vähem on rohkem – seda rõhutas Roy Hargrove eriti tugevalt.

Kuidas sobitub teie viimane stuudioalbum “à Fleur de Peau” teie muusikalisse teekonda? Mida see paljastab selle kohta, kus asute täna artistina?

See on esimene album, kus enamik lugusid on nii muusikaliselt kui ka tekstiliselt mu enda kirjutatud, mistõttu on see kõige minulikum. Samuti on see mu varasemate plaatidega võrreldes palju produtseeritum. 

Ma ei oskaks sellele mingit silti külge panna ja mulle meeldibki, et seda on raske kirjeldada. See oli väga pikk projekt: selle valmimiseks kulus kuus aastat, sest see on nii teistsugune mu varasema loominguga võrreldes. Tegu on väga isikliku albumiga, nendes lugudes on peidus mu eraelu, mu sisemaailm. 

Esinete Eestis teist korda, mis mälestused on teil 2022. aasta Jazzkaarel toimunud kontserdiga?

Mäletan, et see oli suur festival, palju rahvast ja väga mõnus energia. Publik oli täiesti joovastav. Ootan väga peatset taaskohtumist Eesti publikuga!

Võib öelda, et naasete Eestisse kolm aastat hiljem täiesti uue inimesena. Kuidas on emadus mõjutanud teie suhet muusikaga ja identiteeti artistina?

Võib-olla ei tohiks ma seda artistina välja öelda, kuid praegu on muusika mu jaoks täiesti tagaplaanil, see ei ole mu põhifookus. Tundub justkui tabu astuda samm tagasi sellest, mida peaksin artistina tegema ja mida minult oodatakse. Aga emadus on lihtsalt nii intensiivne ning võtab kogu mu tähelepanu ja energia. Ja ma olen selles kõiges üksi – ainult mina ja mu poeg. See on olnud mu elu kõige raskem kogemus. Kui arvasin, et tuuritamine on väsitav, siis see ei ole sellega võrreldavgi.

Cyrille Aimée Autor/allikas: Siiri Padar

Küll aga kuulan ma muusikat rohkem kui kunagi varem, sest mu beebile meeldib see ja vahel mängin talle rahustuseks muusikat. Praegu ei mõtle ma kindlasti veel järgmise albumi peale või millelegi sellisele.

Millist muusikat teie beebi kõige enam eelistab?

Ta kuulab kõike. Alguses mängisin talle palju klaverimuusikat: Debussy’d, Chopini, Satie’d. Samas olen talle lasknud ka salsat, džässi, prantsuse, kameruni ja aafrika muusikat ning talle meeldib kõik!

Kust ammutate täna kõige enam inspiratsiooni?

Loodusest. See on mulle nii palju õpetanud ja laule kinkinud, olen selle üle väga tänulik. Kui olen loodusega ühenduses, tunnen end terviklikuna.

Sageli tuuakse esile teie võimet hoida džässi elujõulisena ja pidevas arengus. Millist rolli näete džässil tulevikus?

Armastan õpetada, tunde anda ja töötubasid korraldada. Olen teinud töötube isegi oma kodus Costa Rica džunglis, mis on omamoodi teraapiline kogemus. Samas ei taha ma keskenduda vaid džässile, sest minu jaoks on palju olulisem rääkida muusikast üldiselt. Sõna “džäss” ei tähenda tänapäeval enam niikuinii eriti midagi – see teema on väga palju poleemikat tekitanud. 

Kui siiski konkreetselt džässist rääkida, siis sellele on väga omane improvisatsioon, mis on ebatäiuslik osa muusikast – mõneti toores olek, kus ei ole õigeid ega valesid noote. Praegusele AI ajastule mõeldes on see midagi väga inimlikku, mida ei saa masin kunagi päriselt asendada.

Tunde ja töötube andes ei õpeta ma, kuidas häält tehniliselt paremaks muuta, ma ei õpeta harjutusi ega reegleid. Õpetan inimesi oma häält armastama ja väljendama end võimalikult loomulikul ja ehedal viisil, avastama improvisatsiooni teraapilist jõudu ehk seda, mis tekib kõigest lahti lastes ja tundmatusse hüpates. Seda ei saa ära võtta ei tehisintellekt ega miski muu.

Mida mõtlesite selle all, et “džäss” ei tähenda tänapäeval enam eriti midagi?

Öeldakse, et džäss on neljatäheline sõna ehk teisisõnu on see väga vastuoluline termin, mille tähendus on ajas palju muutunud. Paljudele mustanahalistele ei meeldi see, nad eelistavad nimetada seda afroameerika muusikaks. Olen nendega nõus, sest džäss on mõnes mõttes mustanahaliste kultuurilt ära võetud.

Tänapäeval on “džäss” palju laiem nimetaja kui kunagi varem. Kui minna džässifestivalile, siis ei kuule enam seda, mida varem džässiks nimetati, seal võib lisaks kõlada poppi ja kõiksugu muud muusikat. Tegelikult pärineb ka džäss ise osaliselt popmuusika varasematest vormidest, sest Ameerika standardid pärinevad ju muusikaliteatrist.

Suure osa oma karjäärist on mind sildistatud džässilauljaks, kuid see tundub nii kitsendav määratlus. Ma ei pea end džässilauljaks, olen lihtsalt laulja.

Kui saaksite oma nooremale minale anda ühe nõuande muusikutee kohta, mis see oleks?

Naudi, mida teed, ja ära sea endale survet “mängu kaasa mängida”. Ümbritse end heade inimestega – mitte üksnes heade muusikute, vaid inimestega, kes on lahked, positiivsed ja kellel on hea energia.

Cyrille Aimée Autor/allikas: Siiri Padar