Veel kümme aastat tagasi tähendas „tõsine juht“ pigem kinniseid koosolekuruume, rangeid pressiteateid ja paari ettevaatlikku meediaintervjuud aastas. Täna on täiesti tavapärane, et sama juht ilmub töötajate, klientide ja tulevaste talentide ette hoopis teises keskkonnas – näiteks Instagrami story’s, jooksuringi videol või õhtusel pildil koos lastega. Küsimus ei ole enam selles, kas juht on nähtav, vaid millise jälje see nähtavus tema usaldusväärsusele jätab.
Instagram ei ole enam ainult „noorte platvorm“ või turunduskanal. Paljudele juhtidele on see muutunud osaks nende töövahenditest – kohaks, kus nad sõnastavad oma väärtusi, seletavad otsuseid ja ehitavad usaldust nii organisatsiooni sees kui ka väljaspool. See ei ole enam PR-osakonna mängumaa, vaid juhtimiskommunikatsiooni laiendus.
Tema Instagrami voog on segu ettevõtlusest, investeerimisest, esinemistest ja väga igapäevasest elust kahe poja ema ja partnerina. Profiilis seisabki: asutaja, ema, abikaasa. See ei ole „kujundatud täiuslikkus“, vaid teadlik otsus näidata, et globaalse tehnoloogiaettevõtte ehitamine ja pereelu ei ole vastandid, vaid sama loo erinevad küljed. Juht, kes räägib laval noortele ettevõtjatele julgusest alustada, kinnitab oma sõnumit igapäevaste piltide ja lühikeste kirjeldustega: ma olen päriselt olemas, ma ei ole ainult konverentsilava figuur.
Teine hea näide uuest juhtimisest on investor ja ettevõtja Kristi Saare
Tema Instagrami konto @kristiinvesteerib on sisuliselt tänapäevane finantshariduse klassiruum. Profiilist vaatab vastu lihtne, aga kõnekas kombinatsioon: investor, autor, õpetaja, ettevõtja, mentor. Tema sisu ei ole ehitatud „eduportfelli“ näitamise peale, vaid järjepidevale selgitamisele – kuidas investeerimist alustada, millised vead on tal endal ette tulnud ning miks pika plaani hoidmine on raskem kui kiire adrenaliin.
Ta ei räägi ainult numbritest, vaid ka hirmudest, vigadest ja distsipliinist, mis sellise tee taga on. Selline avatud, hariv ja samas selgepiiriline kohalolu loob olukorra, kus paljud inimesed usaldavad tema sõnumit rohkem kui mistahes anonüümset finantsreklaami. Juhi vaatepunktist on huvitav just see, kuidas Kristi ühendab kolm elementi – nähtavus, haavatavus ja järjepidev õpetamine – ning ehitab nende peale autoriteedi, mis ulatub ammu kaugemale ühest platvormist.
Mida need lood Eesti juhtidele räägivad?
Esiteks, autoriteet ei sünni enam ainult tiitlist ja Äripäeva edetabelist. Juht, kes on nii Instagramis kui LinkedInis järjepidevalt kohal, seletab oma otsuseid, näitab ka kulisside tagust ja reageerib päris inimeste päris küsimustele, kogub teistsugust usalduskrediiti kui juht, kelle kohta leiab ainult vana pressiteate ja mõne artikli Äripäeva arhiivist. See ei tähenda, et kõigil peaks olema isiklik konto Instagramis või et kõik peavad oma lapsi ja kodu näitama. Aga see tähendab, et nähtamatus on uues olukorras teadlik risk, mitte neutraalne valik.
Teiseks, haavatavus on muutunud oluliseks osaks usaldusest. Siin ei ole jutt ülevoolavast emotsioonide jagamisest, vaid võimest rääkida sellest, mis päriselt keeruline on, ja teha seda lühidalt, arusaadavalt ja ilma eneseõigustuseta. Kui Kristel räägib avalikult oma teekonnast, sh põrumistest ja kahtlustest, ning näitab sinna kõrvale argiseid hetki, siis noorele arendajale või tulevasele talentile on see signaal, et selle juhi juures tohib olla päris inimene. Haavatavus ei ole siin nõrkus, vaid viis näidata, et juht ei ehita oma autoriteeti betoonmaski peale.
Kolmandaks, uue ajastu juht eristub mitte selle järgi, kui geniaalne on üksik artikkel, vaid kui järjepidev on muster. Instagrami ja teiste kanalite loogika soosib väikseid, aga sagedasi puutepunkte, mitte kord aastas ilmuvat „suurt lugu“. See järjepidevus ei ole enam valikuline, vaid osa sellest, kuidas juhid oma rolli täidavad.
Kui otsida üht head metafoori, siis Instagram ja teised sotsiaalmeediakanalid on uue ajastu juhile natuke nagu klaasist kontor. Kõik ei ole täielikult läbipaistev – uksed saab kinni panna, kardinad ette tõmmata, aga üldine mulje tekib inimestel sellest, mida nad aknast näevad. Kui juhil on klaaskontor, mille aknast paistab ainult tühjus või loosungitega plakatid, on raske aru saada, mis seal sees tegelikult toimub. Kui aga läbi klaasi on näha mõtestatud tööd, inimesi, otsuseid ja vahel ka segadust, kuid seda kõike seletatakse ja raamistatakse, tekib tunne, et sinna ruumi võib astuda.
Kas avalik kuvand on kooskõlas tegelikkusega?
Oluline on mõista, et see „klaaskontor“ ei tööta ainult välispidises mainekujunduses. Sama olulised on need signaalid ka inimeste jaoks, kes juba juhiga koos töötavad. Töötajad jälgivad, kas juhi avalik kuvand on kooskõlas sellega, mida nad kontoris kogevad. Potentsiaalsed talendid teevad oma esmase otsuse tihti Instagrami, LinkedIni ja Google’i põhjal. Partnerid ja investorid hindavad kas ta on järjekindel, kas ta kaob raskel hetkel ära, kas ta julgeb võtta vastutust ka siis, kui midagi ei lähe plaani järgi.
Oma doktoritöös uurin, millised digitaalsed signaalid aitavad või takistavad usalduse kujunemist juhi ja tema sidusrühmade vahel. Üks joon jookseb sealt väga selgelt läbi: juhid, kes oskavad ühendada nähtavust, mõõdukat haavatavust ja järjepidevust, liiguvad oma visioonile lähemale kiiremini kui need, kes püüavad end nähtavusest täielikult eemal hoida või vastupidi – suhtuvad sotsiaalmeediasse kui juhuslike tujude väljaelamise kohta. Esimesed kasutavad nähtavust kui tööriista, teised lasevad aga nähtavusel end juhtida.
Mõjukad juhid ehitavad oma autoriteeti tänapäeval sama palju kohaloluga kui strateegia ja numbritega. Ja kohalolu ei ole enam ainult koosolekuruum või konverentsilava, vaid ka kõik see, mida leiab inimene telefoni avades ja sinna sinu nime sisse trükkides.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare