Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre rääkis Klassikaraadio “Kunstiministeeriumis”, et nende näitust “Naudingute aed. Õitsev 17. sajand” käivad inimesed tihti ka korduvalt külastamas.
Aleksandra Murre sõnul on näitus publiku suhtes sõbralik ning publik tunneb seda ka ise. Külalisteraamatust on näha, et inimesed naudivad ja kipuvad näitust korduvalt külastama.
Näiliselt lihtsat lillemaali teemat on laiendatud sellega seotud ühiskondlike, ajalooliste ja majanduslike protsesside kaudu. Mitme kihistusega värskelt ja esteetiliselt kujundatud näitusest saab igaüks midagi. Näituse kujundaja on Belgia moekunstnik ja stsenograaf Walter Van Beirendonck, kes on näitusesse sisse toonud ka 20. sajandi moekunsti.
Antwerp Six rühmitusse kuuluva moekunstnikuna on Beirendonck jõudnud maailma moepoodiumite tippu. Ta on õppinud ja õpetanud Antwerpeni kunstiakadeemias. Viimased 15 aastat kujundab ta ka näituseid.
“Ta eesmärk oli kõik enda visioonile allutada. Teoste valik, esitlemine, materjalid, valgus, värvid – ta oli kõikjal kohal. Ta taotlus oli luua emotsionaalne näitus, mis tal ka õnnestus. Ta tahtis paigutada teosed sellises rütmis, et inimesel oleks hea kulgeda,” rääkis Murre.
Isegi vitriinid ja pingid on Beirendoncki disainitud. Kunstnik tegi kõike selleks, et vana kunst ei tunduks kellelegi igav. “Teoste valik on Walteri tehtud ja need tulid otse disaineritelt näitusele. Kui näitus läheb edasi teise kohta, siis riided tulevad teised, sest need olid tunnetuslikult ja sisuliselt just selle väljapanekuga seotud,” lisas Murre.
“Näitus on narratiiv ja lugu, mida me räägime. Kui poleks süžeed ja teemade arendust, oleks see installatsioon. Narratiivi taga on kuraator Katharina Van Cauteren, kes on Murre sõnul hästi lahtise sulega. “Lilli ja taimi hakati kujutama kindla põhjusega, need ei olnud lihtsalt kunst kunsti pärast. Paljud lillesümbolid on seotud kristliku ikonograafia ja teadusega, botaanikaaedade, ülemerekaubanduse, kolooniate ja muu ajalooga. Kõik need tähendused on näitusel teostel juures,” rääkis Murre.
Kristlik ikonograafia viidi koos ristiusuga uude maailma. Madalmaad kuulusid Hispaania krooni alla ja nende riikide kunst oli otseselt seotud. Ristiusustamine ühendati kohalike traditsioonidega. “Näiteks kujutati Neitsi-Maarjat ketramas, sest tekstiiliga töö oli inkade jaoks püha tegevus ja seotud nende preestrite staatuse näitamisega,” sõnas Murre.
Kujutada sai kunagi ainult tähenduslikke asju. Lilled said endale õiguse olla kujutatud läbi religioosse sümboolika. Nende kujutamist mõjutasid 16. sajandi lõpu teadusareng, huvi uue maailma vastu, teatud hedonism, maailma ja ilu nautimine ning ususõjad. Maise ilu kaduvuse mõte oli 17. sajandi kunstis läbiv joon. “Lilled on nagu inimelu – täna õitseb, lõhnab, on täies elujõus ja homme on närbund ja kadunud,” tõi Murre paralleeli.
Näitusel on pühendatud eraldi saal tulbimaaniale. “Arvati, et viirusega nakatunud tulbid on erakordselt huvitavad sordid, neid müüdi ülikallilt, kuid varsti nad surid. Niimoodi toimus krahh ja tulbihinnad langesid. See on mälestus sellest, kuidas saab üles hype’ida mingit ebavajalikku asja, tekitada kunstlikult nõudlust ja pakkumist ning sellest, kuidas see kõik kuhugi kaob,” sõnas Murre.
Näitusel üleval olev Jan Brueghel vanema lillebuketi maal oli üks esimestest bukettidest. “Kunstnik lõi jumaliku anni ehk lilled selleks, et jumala arm meile igapäevaselt kättesaadav oleks. See harmoonia, õnn ja elujaatus, mis neist õitest puhkeb,” kirjeldas tolleaegne Milano piiskop. Ta tellis kunstnikult mitmeid teoseid ja seejärel hakkas Antwerpenis töökoda lillebukettide maale massiliselt produtseerima.
Üks esmaseid imelisi maale on näitusel pisikese ruumi keskmes. Seda ümbritseb Wunderkammer, ehk seal on lavastatud kuriositeetide kabinet, kus on nii naturaaliat kui ka asju kunsti- ja loodusmaailmast, alates tipptasemel kunstist inimese luust nikerdatud inimmakettideni. Selle inspiratsiooniks on Napoli apteekri Wunderkammer, mille laes oli krokodill. Näitusel on esindatud ka merineitsi skelett. “Kõik need lavastuslikud momendid olid Walteril läbimõeldud,” ütles Murre.
“Kuna näitus on suurel pinnal, siis inimene peatub. Ta ei vaata seda kiiresti ja ei jookse kohe minema. Igas toas saab ta istuda ja mõtiskleda,” rääkis ta. Näitusel peab olema mõni moment, mille taustal inimene end koos kunstiteosega jäädvustada tahab, et seda teistele näidata.