Kunagi oli ühe Lääne-Euroopa riigi televisoonis jutusaade, kus naissaatejuht küsis meeskülaliselt, et mis on tollel geide vastu. Mees selgitas üsna robustselt: “Ma tean, mis on teie jalge vahel ja teie teate, mis on minul. Kui me läheme voodisse, siis me mõlemad teame, mida me teeme. Kui ma teeksin sama temaga,” ja ta osutas kaameramehele, “siis ma ei oskaks küll temaga voodis midagi peale hakata.”
Robustne ja lihtne selgitus, arusaadav igaühele, ja lisada võib ka selle, et kui kusagil harvendab sõda või looduskatastroof inimasustust, siis taastada saavad seda vaid mees ja naine, ning see on ka kogu muus Looduses nii.
Homovastasus pole kunagi tekkinud sellest, et kellelegil oleks midagi meeste tugeva intiimsõpruse vastu. Vaen tekkis sellest, et homoseksuaalsus on pelk aseaine, mis ei kanna inimsugu edasi ja hetki, mil inimkonnal on vaja ellujäämiseks kiiresti taastuda, on enam kui küll. Viljatud intiimsuhted ei kanna midagi edasi ja kui neid ülistama asutakse, ajab see normaalse inimese vihale. Muide, homoseksuaalsus tähendas Spartas midagi muud, kui kaasaegsete Haberite-Pillerite puhul.
See, et 1960.-1970. aastate Vietnami sõjast tingitud revolutsioonide, sealhulgas seksuaarevolutsiooni käigus homoseksuaalsus “normaliseeriti” ning uusmarksismi Frankfurdi koolkond võttis homod koos naiste, migrantide ja vähemustega oma kaitse alla, põhjustas tegelikult läänemaailmas tohutu moraalse allakäigu, mis täna jätkub ning ähvardab põhjaliku Soodoma ja Gomorraga.
Kui homod “legaliseeriti” hoiatasid targemad inimesed, et see on alles algus, tee tehakse lahti ka muudele perverssustele. Nii ka läks: nüüd ülistatakse soovahetusest tekkinud transsoolisi ja üldse soost loobumist või enda identifitseerimist väljamõeldud soo kaudu.
Mis tuleb edasi? Rootsis nõudsid noored liberaalid zoofiilia ja insesti lubamist. Ameerikas on tekkinud surve pedofiilia tähistamiseks mitte seksuaalse kõrvalekaldena, vaid seksuaalse suunitlusena, mis avab tee laste kaasamisele kellegi seksimängudesse. Muide, ka Eestis seksualiseeritakse lapsi uute haridusprogrammide käigus, muutes nad saagiks “kommionudele”.
On ennustatud, et liberaalses ühiskonna võib varsti legaalseks saada insest ehk suhted lähisugulaste vahel: õed-vennad, vanemad-lapsed jne omavahel. Miks inimkond on insesti alati amoraalseks ja lubamatuks pidanud? Sest lähisuhe viib geneetilise ebardluseni. Aga kaasaegne liberaalne ühiskond ju ei tahagi lapsi, küll kliima tõttu, küll seetõttu, et eelistatakse viljatuid suhteid, küll karjääri tõttu. Kui lapsi ei taheta, võib uute perverssuste lubamist nõudes öelda, et verepilastust ju pole, sest järglasi ei tule.
See kõik võiks olla naljakas, idiootlik või lihtsalt rumal, kui see poleks üha enam meieni jõudev reaalsus – ebanormaalsus muudetakse normaalsuseks, perverssused elunormiks, allakäik elustiiliks. Eestis osaleb selles allakäigus riigivõim, kus ministrid Kristina Kallas ja Liisa Pakosta jutlustavad kümnete sugude teooriaid, minister Erkki Keldo teeb geid seksuaalpatriitsideks ning Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Rahvusringhääling toovad perverssused otse koju kätte.
Kultuurimarksism tekitab kultuurikatkestuse koos moraalse ja eetilise allakäiguga. See on põrgutee, kuhu normaalsetel inimestel asja pole. See pole normaalse inimkonna tee.
Uued Uudised