Eesti võetud kliimaeesmärgid aastaks 2030 maakasutuse ja metsanduse ehk LULUCF-i sektoris lepiti kokku mitu aastat tagasi, kuid see teema ei kao nii pea, sest läheneb aasta 2027, mil aastate 2021 kuni 2025 näidud lüüakse kokku ja siis selgub, kas Eesti on selles sektoris olnud süsinikusiduja või süsinikuheitja või on tõde täpselt keskel ehk sidumine ja heitmine on tasakaalus.

Praegu on teada, et pigem on Eesti heitja, mis tähendab, et tuleb hakata ostma teiste riikide käest kvoote ehk niinimetatud LULUCF-i ühikuid.

Hiljuti valitsuskabinetti jõudnud kliimakindla seaduse eelnõu seletuskirjas märgitakse, et juhul kui riik ei täida 2030. aastaks võetud kohustusi maakasutuse ja jõupingutuste jagamise määrustega kaetud sektorites, siis tuleb puudujääk kompenseerida teistelt riikidelt ühikuid ostes.

“Ühikute kättesaadavus on tänase seisuga veel ebamäärane ning kuna tehinguid ei ole tehtud, siis on ka hinda keeruline ennustada,” seisab seletuskirjas.

Riigil on otstarbekam suunata raha siseriiklike investeeringute tegemisse, mis vähendavad kasvuhoonegaaside heidet pikaajaliselt, kui kulutada ressursse heitkogusühikute ostmiseks teistelt riikidelt, lisatakse seletuskirjas.

Ehk teisisõnu: miljonite eurode tuuldelaskmise asemel oleks kasulikum need investeerida projektidesse, mis päriselt Eesti keskkonnaheidet vähendavad.

Mõistlik arusaam asjadest, kuigi vähemalt aastate 2021 kuni 2025 arvestuses pole enam midagi peale hakata. Praeguse seisuga Eesti võetud eesmärki täita ei suuda, sellest jäädakse tegelikult üsna kaugele.

LULUCF-i sektori kasvuhoonegaaside heite prognoos, nagu kõik muu sellesse puutuv, on pidevas muutmises. 2024 oktoobris oli kliimaministeeriumi prognoos, et metsanduse ja maakasutuse sektori puudujääk on 6,6 miljonit tonni, tänavu märtsis näitas ministeeriumi prognoos, et puudujääk on veidi alla viie miljoni tonni ja see arv (4,9) esitati ka Euroopa Komisjonile.

Kliimaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas ütles, et tänavu novembri seisuga pole prognoos muutunud. Olenevalt LULUCF-i ühikute hinnast võib viie miljoni tonni puudujääk Eestile maksma minna kümneid miljoneid, halvemal juhul mitusada miljonit eurot.

Keskkonnaministeeriumis kuni 2022 sügiseni nõuniku ja eksperdina töötanud ning LULUCF-i läbirääkimistel Euroopaga osalenud kliimamuutuste poliitika professor Annela Anger-Kraavi ütles ERR-ile, et see, et Eestil tekib eesmärkide täitmisega suur puudujääk, oli teada juba aastal 2021, mil valitsus Eesti lõpliku seisukoha aastate 2026 kuni 2030 eesmärkide osas kujundas. Seda näitasid nii Euroopa Komisjoni enda arvutused kui ka tol ajal olemas olnud LULUCF-i inventuuri arvud. Eesti seisukohtadega käis Euroopa Liidu keskkonnanõukogus 2022. aasta juunis toona keskkonnaministri kohuseid täitnud Urmas Kruuse (Reformierakond).

Kuid toona keskkonnanõukogus kokkulepitu ja Eesti esitatud seisukohad kriibivad endiselt nii mõnegi toona olulisel ametikohal olnud inimese hinge. Vaid mõni nädal enne valitsuse istungit, kus Eesti seisukohad Euroopa keskkonnanõukogu jaoks paika pandi, keskkonnaministri ametist ilma jäänud Erki Savisaar (Keskerakond) on ERR-ile öelnud, et tema nende seisukohtade poolt ei olnud. Et Eestile seatud eesmärgid pole tegelikkuses täidetavad, ütles toona tegelikult ka keskkonnaministeeriumi metsaosakond. Eesmärkidega nõustumise vastu olid teiste hulgas keskkonnaministeeriumi toonane asekantsler Marku Lamp ja ka Anger-Kraavi.

Annela Anger-Kraavi. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Ministeeriumi kaks osakonda, kaks arusaama

Keskkonnaministeeriumis oli toona veidi kummaline seis, sest kliimaosakond kujundas ja rakendas kliimapoliitikat, metsaosakond aga vastutas metsanduse ja kogu LULUCF-i eest. Seega oli konflikt omal moel juba sinna sisse kirjutatud, sest metsaosakond oli Euroopa Komisjoni poolt Eestile esitatud eesmärkidega nõustumise vastu, pidades neid ebarealistlikeks, kuivõrd nii lühikese ajaga olnuks keeruline maakasutuses midagi ära teha.

Metsaosakonnas toona nõunikuna töötanud Anger-Kraavi ütles, et kahe osakonna arvamused olid tõesti erinevad ning et metsaosakond oli toona pigem peksupoisi rollis.

“Ministeeriumi sees minu arust metsaosakond vastandub – kui sa sinna lähed, mina ei teadnud seda, siis satud kohe nii-öelda valele poole ja sulle öeldakse, et sa oled kallutatud. Hoolimata sellest, et kes sa oled ja mis sa oled. Vastuolu oli seal (keskkonnaministeeriumi) maja sees nii suur,” lausus ta.

Anger-Kraavi enda tehtud arvutused, mis toetusid siis saada olnud andmetele, näitasid, et Eesti võtab Euroopa Komisjoni välja käidud eesmärkidega nõustumisel “maksimumtrahvi”.

“Et 2030. aasta eesmärkidega, kas maksame trahvi või siis tõmbame kogu selle sektori majandust 25 protsenti kokku: metsatööstus, põllumajandus, turbatööstus… Loomad selle sektori alla ei käi, aga samas kõik, mis on seotud muldadega,” lausus Anger-Kraavi.

Lamp ütles ERR-ile, et asekantslerina toetus ta metsaosakonna koostatud seisukohtadele.

“Metsaosakonna ettevalmistatud seisukohad ütlesid, et liikmesriikidele seatavad eesmärgid peaksid olema proportsionaalsed, realistlikud ja saavutatavad. Euroopa Komisjoni poolt Eestile arvutatud eesmärgid seda ei ole ning neid ei peaks toetama. Erimeelsused seisnesid selles, kuivõrd jõuline positsioon läbirääkimistel võtta ning kas ikkagi piisava pingutusega saaks eesmärgini jõuda,” lausus ta.

Seisukohtade ettevalmistamisel ja kaitsmisel nii valitsuses kui ka riigikogus toetus peamiselt metsaosakonna seisukohtadele ka 2022. aasta kevadel veel keskkonnaministri ametis olnud Savisaar, ütles Lamp.

“Seega võib öelda küll, et ta oli pigem skeptiline LULUCF-i eesmärkide täitmise suhtes,” lisas ta.

Kuid riigikantselei Euroopa asjade osakond oli teinud oma arvutused ning nemad tulid nende põhjal välja väitega, et töökohad ja raiemaht ei ole omavahel seotud ning need ei klappinud Anger-Kraavi arvutustega. Seega oli valitsusse jõudnud kaks erinevat seisukohta. Valitsuses esindas üht seisukohta Savisaar ja teist peaminister Kaja Kallas.

“Kui valitsuse istung oli, siis Erki Savisaar oli minister. Noh, seal peaminister läks oma ministri vastu – see on minu isiklik nägemus sellest, mis toimus. Sellist asja pole mina varem kunagi näinud. See ei ole lugupidav. Kui sul on omavahelisi eriarvamusi, siis neid ei lahendata teiste ees,” meenutas Anger-Kraavi, kes osales sellel kohtumisel veebi vahendusel.

“Minu käest küsiti ka, et Annela, ütle sa midagi. Siis ma ütlesin, et mina ei ütle midagi, et mina olen teinud teile need arvutused parimate kättesaadavate andmete põhjal ja see, millise valiku teete, on poliitiline otsus. Ja siis öeldi, et mis te räägite, tehke ära – ehk täitke see pakutud eesmärk. Enamik, kes seal juures oli, ei öelnud midagi” lisas ta.

Anger-Kraavi ütles kuu aega tagasi Vikerraadiole antud intervjuus, et selle “tehke ära” ütles toonane peaminister Kaja Kallas.

Lamp ütles, et tema hinnangul ei saanud kõik osapooled metsaosakonna poolt esitatud probleemi tõsidusest ühtmoodi aru.

Laura Remmelgas kliimaministeeriumist märkis, et need asjad arutati läbi laia ringiga ja see, et esineb erinevaid arvamusi, on täiesti loomulik.

Marku Lamp. Autor/allikas: ERR

Seisukohtade virvarr

Valitsus läks lõhki 2022. aasta juuni alguses, kui Reformierakond saatis Keskerakonna valitsusest minema; Savisaare asemel hakkas keskkonnaministri kohuseid täitma Urmas Kruuse. Viimased seisukohad kiitis ainult Reformierakonna liikmetest koosnenud valitsus 16. juunil toimunud istungil heaks. Uuesti arutati seisukohti 19. juunil valitsuskabinetis, kuhu keskkonnaministeerium esitas uue ülevaate. Neid seisukohti pidi kasutatama mõni nädal hiljem Luksemburgis Euroopa keskkonnanõukogus.

Eesti seisukohaks oli selle järgi, et LULUCF-i sektoris kliimaeesmärkide üldist lähenemisviisi toetatakse juhul, kui Eesti saab perioodil 2026–2030 kasutada piisavas koguses lisakompensatsiooni ning paindlikkusmeetmeid, et ei tekiks olukorda, kus peab perioodi lõpus teistelt riikidelt suures koguses CO2 kvooti ostma. “Kui eelpoolnimetatud tingimuste poole ei õnnestu läbirääkimistel liikuda, siis ei saa Eesti üldist lähenemisviisi toetada,” märgiti valitsuse istungi protokollis.

Riigikantselei käis toona välja veidi erineva, kuid kompensatsiooni küsimiseks konkreetsema teksti. Suures mahus kompensatsioonide ja lisapaindlikkuse kasutamise võimalus oli ka selles tekstis.

“…taotleda läbirääkimistel Eestile aastateks 2026–2030 lisakompensatsiooni kuni 5 miljonit tonni CO2 ekvivalenti, arvestades, et riiklike eesmärkide jaotusvalemit väga suure tõenäosusega läbirääkimistel enam ei avata,” seisis riigikantselei tekstis.

Nii mõnegi asjaosalise jaoks, kes oli osalenud nii kõnelustel valitsuses kui ka Euroopas, oli viie miljoni tonni küsimine ebapiisav. Anger-Kraav pakkus enda sõnul aastateks 2026–2030 kompensatsiooni küsimise mahuks 10 miljonit tonni. Tema esialgne ettepanek oli lõpuks Euroopa Liidu pakutud eesmärki mitte toetada.

Lamp märkis, et metsaosakonna seisukoht oli juba varem, et Euroopa Komisjoni arvutuste järgi Eestile seatud eesmärgid on ebamõistlikud ja sellest pidid teadlikud olema kõikasjaosalised Eestis, sest metsaosakonna seisukohad jõudsid, osaliselt küll muudetuna, valitsuses ja riigikogus kinnitatud lõplikesse seisukohtadesse.

Tollases seisukohas oli kirjas, et Euroopa Komisjon pakkus Eestile aastaks 2030 eesmärgiks -2,5 miljonit tonni CO2 ekvivalenti, mis oli viis korda suurem kui Eesti enda süsiniku sidumise eesmärk LULUCF-i sektoris (-0,5 miljonit tonni).

“Veelgi enam, võrreldes komisjoni koostatud võrdlusstsenaariumiga, tuleks Eestil asendada 1,4 miljonit tonni CO2 ekvivalendi heidet -2,5 miljoni tonni CO2 ekvivalendi sidumisega (vahe on ligi 4 miljonit tonni CO2 ekvivalenti). Samu andmeid EL-üleselt vaadates ei ole Eestile seatud eesmärk proportsionaalne ei võrreldes praegu võetud kohustustega ega ka võrdlusstsenaariumitega,” oli ministeeriumi seisukoht.

Valitsus saatis lõpuks riigikokku kinnitamiseks seisukoha, et Euroopa Komisjoni pakutavat eesmärki Eesti ei toeta, küll aga kogu Euroopa Liitu puudutavat eesmärki (310 miljonit tonni CO2 sidumist). Põhjenduseks toodi muu hulgas, et Eestile seatud eesmärk võib kahjustada oluliselt näiteks turbatootmise ning põllumajandus- ja metsasektori konkurentsivõimet.

Anger-Kraavi meenutas, et üks variante Eesti puudujäägist päästa oli tõmmata 25 protsenti kokku kogu sektori tööstust: metsatööstust, osa põllumajandusest, turbatööstust; teine variant oli osta teistelt riikidelt ühikuid ja kolmas saada läbirääkimistel lisaühikuid.

Agressiivne ootamine Luksemburgis

Nagu valitsuses ja riigikogus kinnitatud seisukohad ütlesid, sai Eesti esindus eesmärkidega nõustuda juhul, kui saab sobivas koguses kasvuhoonegaaside heidete lisakompensatsiooni ning paindlikkusmeetmeid. Seega oli vaja Luksemburgis veel tegelda erandi kauplemise ja läbirääkimistega.

Anger-Kraavi, kes oli Eesti delegatsioonis Luksemburgis, ütles, et tavapärane osa läbirääkimistest on see, et minister käib teiste riikide kolleegidega rääkimas. “Ma ei näinud, et oleks kuskilt üritatud isegi veenda, et erandit saaks. Seal toimus selline agressiivne ootamine, nagu keegi Eesti delegatsioonist ütles. Põhimõtteliselt kuskil ei käidud, ei kaubeldud, midagi ei toimunud, lihtsalt oodati, mida eesistuja (Prantsusmaa) teeb, ” märkis ta.

Keskkonnaministri kohusetäitjana Luksemburgis käinud Kruuse on ise ERR-ile öelnud, et selle lühikese ajaga, mis ta oli selles ametis olnud, suudeti paar asja Eesti jaoks paremaks rääkida. “Luksemburgis ju tegelikult mingit hääletust kui sellist ei toimunud, vaid eesistujal oli selge, et tal on kvalifitseeritud häälteenamus koos. Aga meie üritasime võimalikult palju paindlikkust kokkuleppesse saada ja me saime ka,” lausus Kruuse, kelle sõnul “päris maksimumi kindlasti ei saadud”.

Kruuse ütles ka, et sellist suhtumist, et sa juba varem ütled ei, peaks igal juhul vältima, sest muidu sind laua taha lõpuks ei kutsutagi.

Anger-Kraavi ütles, et ta ei mõista, miks erinevalt teistest riikidest, nagu Soome, Läti või Poola, ei julge Eesti Euroopas öelda välja, et ollakse millelegi vastu, et midagi meile ei sobi.

“Minu kogemus on selline, et kui sa vastu oled, siis kõik jooksevad sinu juurde sind ümber veenma, et mida sa tahad. Kuna mina olin ekspert, siis üks komisjoni esindaja ütles mulle väga selgelt, et mida te tahate, et te nõus oleksite (LULUCF-i eesmärkidega). Mina andsin selle info ministeeriumisse edasi, keegi ei tahtnud midagi. Põhimõtteliselt oli suhtumine selline, et selle eesmärgi saab raiemahu vähendamisega ära täita,” lausus ta.

Lamp ütles, et tagantjärele vaadates oleks Eesti ametkond pidanud olema ühtsem ja toetuma rohkem sisuekspertide teadmistele. “Keskkonnaministeeriumi poliitilise juhtkonna pidev vahetumine ei aidanud kõrgtasemeliste läbirääkimiste järjepidevusele ja tulemuslikkusele kaasa,” märkis ta.

Soomel samad mured. Kõik muutub ja kõik on hädas

Muutuvad metoodikad, arvutused, seisukohad, kuid mis kõige olulisem – muutub maa ja mets ehk keskkond ise. Ja see muutus on kiirem ja prognoosimatum, kui inimene suudab muuta oma arvutusi, metoodikaid ja otsuseid.

Ja see ei ole Eesti probleem – sama murega on silmitsi kõik Euroopa Liidu riigid. Üldised eesmärgid on paika pandud ühtede andmetega, konkreetsed teistega ja kolmandate abil hakatakse mõtlema, et ehk peaks miskit siiski teistmoodi tegema.

Anger-Kraavi ütles, et tookord ei arvestatud sellega, et metsa- ja maasektor on juba kliimamuutustest mõjutatud: rohkem on metsa- ja maastikupõlenguid; süsiniku sidumine metsade poolt väheneb pidevalt, Põhja-Euroopas kasvavad puud aeglasemalt ja seal on palju vananevat metsa. Oma osa on ka sõjal Ukrainas, mille mõju ulatub ka Euroopasse: näiteks on Eestiski vaja Nursipalu harjutusala laiendamiseks, tuulikuparkide ja Rail Balticu jaoks vaja metsa maha võtta.

“Sama kehtib, kui metsa soostatakse või kui metsas pärandniite taastatakse. Kõik need on pika negatiivse mõjuga LULUCF-i eesmärgi täitmisele ja seda me ka praegu juba näeme,” lausus ta.

Soome rahvusringhääling kirjutas hiljuti, et kui toona Sanna Marini juhitud valitsus otsustas, et Soome peab olema aastaks 2035 süsinikuneutraalne, siis põhines see plaan loodusvarade instituudi osaliselt vigastel arvutustel, mis, nagu Eestiski algselt, põhinesid eeldusel, et metsad on süsinikusidujad, mitte heitjad. Aastal 2022 ehk enam-vähem samal ajal kui Eestis selgus Soomeski, et sealsed metsad ei ole juba aastast 2021 mitte sidujad, vaid heitjad.

Nagu Eestis, on ka Soomes räägitud sellest, et metsa majandamisega peaks rohkem tegelema, sest metsa juurdekasv on vähenenud. Soome meteoroloogiainstituudi peadirektor Petteri Taalas ütles, et raiemaht on poliitiline otsus, kuid arvesse peaks võtma, et see ei ole ainult kliima-, vaid ka majandust ja tööstust puudutav küsimus.

Anger-Kraavi ütles, et see, et määramatus maakasutuse ja metsa süsiniku arvestusel ja prognoosimisel on väga suur, oli ka läbirääkimiste ajal teada. “Euroopa keskkonnaagentuuri enda arvutused tookord näitasid, et sidumine väheneb maasektori poolt. Mitte ei suurene. Eestile tehtud Euroopa Komisjoni arvutused nende enda mudeli põhjal maasektori kohta näitasid samamoodi, et Eesti emissioonid suurenevad,” lausus ta.

Sellest ajast praeguseni on Euroopa keskkonnaagentuuri arvutused veel nukramat pilti näitamas ja Euroopa Liidu eesmärk ehk 310 miljonit tonni LULUCF-i sektori sidumist paistab üha rohkem unistuse moodi, lisas ta.

Euroopa keskkonnaagentuuri prognoos näitab, et CO2 sidumine kahaneb Euroopa Liidus ning võetud eesmärk (-310 miljonit tonni) jääb saavutamata. Autor/allikas: Euroopa keskkonnaagentuur

Praegune energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ütles tänavu juulis, et 2030. aastani on veel minna ning ta usub, et arutelud kindlasti jätkuvad, kuidas Eesti need eesmärgid täidab. “Näiteks sellesama LULUCF-iga on väljakutseid väga-väga paljudel riikidel,” ütles ta.

Remmelgas ütles, et praegu ollakse Euroopa Komisjoniga läbirääkimisi pidamas koos teiste metsarikaste riikidega. “Me oleme esitanud oma argumendid, et LULUCF-i eesmärkide täitmisel arvestataks ka sõja mõjusid ja loodushäiringud, näiteks üraskikahjusid ja muud taolist. Need arutelud võtavad aga aega. Tõenäoliselt kestavad läbirääkimised terve aasta,” lausus ta.

Anger-Kraavi sõnul on iga aastaga kliimamuutuste tagajärgi rohkem näha ning seetõttu on ka praegu teadmine parem mõne aasta tagusest. Näiteks on hea see, et nüüd mainib sõja mõjusid ka kliimaministeerium, ütles ta. Veel 2022. aastal ütles toonane Euroopa Komisjoni Eesti atašee talle, et Ukraina sõja mainimine kliimaeesmärkide kontekstis on ebamoraalne, samuti ei maininud kliimaminister seda kordagi selle aasta septembri ja novembri keskkonnanõukogudel, kus arutati eesmärke 2040. aastaks. Seda tegid näiteks Läti ja Poola.

Riigikogu jäi keerulise teemaga hätta

Kõiksugu Eesti seisukohad Euroopa Liidu asjades kujundab lisaks valitsusele riigikogu Euroopa asjade komisjon (ELAK). Nii ka kliimaeesmärkides.

Maakasutuse ja metsasektori kasvuhoonegaaside sidumise teema on aga niivõrd keeruline ja kompleksne, et jätab hätta ka eksperdid ja spetsialistid, nagu tõdes Anger-Kraavi, rääkimata siis parlamendisaadikust, kellel eriala spetsialistide toetust napib.

“See on väga keeruline teema. Seal (ELAK-is) olid sellised küsimused, kus nägid, et riigikogu liikmed olid nagu segaduses või küsisid täiesti ebaolulisi küsimusi. Minu jaoks viitas see, et ega riigikogu sees ei ole seda võimekust aru saada (LULUCF-ist) või ei ole ka kedagi, kes neile selle nii-öelda söödavaks teeb, et nad aru saaks, mis see probleem on ja millised valikud on,” lausus Anger-Kraavi.

Arutelu samas ELAK-is toimus ning võimalike mõjude kohta oli riigikogu saadikutel arusaam olemas, lisas ta. “Aga kõige viimased (Eesti seisukohtade) muudatused ei jõudnud isegi sinna, sest need tehti nii kiirelt ja enne seda (Luksemburgi) kohtumist. Ma ei ole teadlik sellest, kas valitsusel on mandaat niimoodi teha… ilmselt on,” lausus Anger-Kraavi.