Kristoffer Grauberg on eestlaste pilgu alt ära olnud kolm aastat. Terve oma elu peamiselt Rootsis veetnud 24-aastane ründaja põleb tegelikult tahtest tõmmata taas sinine rüü selga, nagu veidi enam kui aasta eest terendas. Kuidas kireva CV-ga mängumehel ikkagi läheb?
2001. aasta veebruaris Rootsis sündinud Kristoffer Grauberg [Lepik] on Eestiga seotud läbi eestlastest vanemate. Siin pole ta aga kordagi elanud, vaid aeg-ajalt sugulastel ikka külas käinud. Nüüd on käike jäänud aina vähemaks, sest tippjalgall nõuab pea kogu aja endale. Eesti keel saadab teda aga siiski igapäevases suhtluses emaga ning lisaks sugulastele on ta juttu teinud ka mitmete A-koondislastega, kellega Grauberg noortekoondistes väljakut jagas.
Hetkel on ta oma karjääri veidi kindlamaks ehitamas – viimase kuue aastaga on Grauberg kandnud koguni kümmet erinevat rüüd kolmes erinevas riigis. Nüüd on ta jõudnud tagasi Rootsi ning täpsemalt tugevuselt kolmanda liiga klubisse Jönköpings Södra. Meeskond oli ülilähedal jõudmaks Superettanisse viivatele üleminekumängudele, kuid punkt jäi puudu.
Aastat alustas Grauberg aga hoopis Rootsi tugevuselt teise liiga klubis IK Oddevold, kus mängis mõned karikamängud. Vahetult enne talvise üleminekuakna sulgemist müüdi ta Islandi kõrgliigasse, kust ta järgmises aknas Rootsi tagasi jõudis. Nii jõudis ta üheainsa aasta jooksul esindada kolme erinevat klubi.
“See hooaeg oli väga teistmoodi ja imelik. Alustasin Rootsis, mängisin mõned karikamängud ja läksin Islandile. Alguses läks hästi, aga siis läks mul põlv katki ja olin kaks kuud väljas. Sealt müüdi mind siis jälle tagasi Rootsi, kus sain uuesti mängima hakata ja olin põhikoosseisus,” teeb Grauberg Soccernet.ee-ga videokõne vahendusel vesteldes lõppenud aastast väikese kokkuvõtte.
Ta jätkab, et kuigi kohe kaasnesid temaga ka väravad, siis peatreener otsustas teise ründaja kasuks. “Treenerid vahel valivad lihtsalt oma lemmiku mängija ja nii oligi. Mulle ütles ta, et jättis mu välja, sest kartis mu põlve pärast. Aga see ei ole tõsi. See oli lihtsalt sellepärast, et ta teadis, et ma olen selline mängija, kes alati tuleb ja küsib, kui ma ei mängi. Aga muidu tegin ma seda, mida sain. Lõin need väravad ära, mis ma sain.”
Mis selle CV-ga siis ikkagi toimub?
Graubergi sõnul on tihedate liikumiste taga olnud mänguaja nappus. Ta tunneb, et ehk on mõned klubid olnud liiga kanged, aga samas pole ta enam vanuses, kus istuda ja oodata oma võimalust. “Ma pean otsima seda võimalust, kus on suurt ründajat vaja ja ma saan mängida. Tunnen, et kui ma mängin, siis olen kogu aeg ohtlik. Ma olen igas klubis väravaid löönud,” räägib peaaegu kahemeetrine tipuründaja.
Samas pole kõik seni olnud kinni vaid tema enda valikutes. Grauberg räägib, kuidas ta tegelikult ei tahtnud aasta alguses Oddevoldist lahkuda, kuid klubil oli seda vaja. “Ütlesin klubile “ei” kuu aega, sest olin just läinud sinna ja tahtsin jääda. Aga klubil olid rahaliselt rasked ajad ja nad panid selle minu õlgade peale: kui nad mu maha müüvad, siis ma päästan klubi,” meenutab ta. Seejärel saigi Grauberg aru, et jäämisel pole samuti mõtet. Ka meeldis talle mõte kogeda Islandi kultuuri ja jalgpalli, mis olla ka rahaliselt küllaltki erinev.
Islandi kõrgliigaklubis Vestri pidas Grauberg kokku 13 mängu, mis minutites tähendas vaid 280. Väravaid õnnestus tal lüüa kaks, millest üks aitas Vestri ja seega ka Graubergi karikavõitjaks. Ta räägib, kuidas sealne jalgpall, kus mängitakse palju suurte ründajate peale, talle tegelikult sobib. Kuid ikka lipsab sisse üks “aga”.
“Ma olen mängija, et kui sa küsid mu käest asju, siis ma ütlen ausalt. Ja selle treeneriga oli meil nii, et tal oli oma idee ja kuigi mul oli enda oma, siis proovisin tema oma omaks võtta, et mängida, aga siis oli ta juba oma valiku teinud. Samas suhtleme tegelikult siiamaani: ta kirjutab mulle, kui löön väravaid, ja on öelnud, et tahaks mind Islandile tagasi!” võiks Graubergile olla avatud uus uks David Lamude käe alla Islandi esiliigas teisele kohale mänginud Njardviki.
Kuigi Island pakkus vägevaid elamusi ning häid tingimusi, siis on Graubergi sõnul ehk isegi tugevaima jälje jätnud Itaalia Serie D klubid Torrese ja Notaresco. Ta kinnitab, et mõlemad meeskonnad olid väga tugevad, kuid samas mängisid ka teistsugust jalgpalli kui Rootsis. Praeguselt kodumaalt toob ta tugevaimana viivitamatult välja kõrgliigaklubi Hammarby, kuhu ta Itaaliast 2023. aasta alguses suundus.
“Seda pole kuidagi välja näha, aga tegelikult tegin terve aasta trenni Hammarby esindusmeeskonnaga. Ehk trenni suhtes andis see aasta mulle kõige rohkem. Kahjuks mängisin seal vaid kolm mängu ja need oli ainult sõpruskohtumised,” nendib ta.
Kuidas on aga olnud huviga Eestist? Grauberg kinnitab, et aastate jooksul on Premium liiga klubidest päringuid tulnud küll. Viimane kord meenub talle eelmise aasta jaanuarist. “Ma ei ole seda ust küll täiesti kinni pannud, aga mul on tunne, et kui mängid Eestis, siis unistad Rootsi tulemisest. Ehk tundub, et see oleks nagu samm tagasi. Aga ma ütlen seda täie austusega Eesti liiga vastu. Ma ei mõtle, et Eesti kõrgliiga on kuidagi halvem – ega ma ise ju ka Rootsi kõrgliigas pole! Aga mulle tundub, et siin olen nende vaateväljas rohkem, kui Eestis oleksin.”
Üks kutse A-koondisesse on tulnud
Graubergil on Eesti noortekoondistest kirjas kokku 23 kohtumist ja üks värav. Viimati tõmbas ta sinimustvalge selga 2022. aasta juunis EM-valikmängus Horvaatia vastu. Sellega lõppes U21 koondise valiksari ning vähemalt praeguseks ka Graubergi koondisetee.
Avalikkusesse see küll ei jõudnud, aga tegelikult on Rootsis elav eestlane saanud esialgse kutse ka A-koondisesse. See oli eelmise aasta oktoobris, kui Eesti võõrustas Aserbaidžaani ja Rootsit. Paraku ei mahtunud toona Superettanis pallinud Grauberg peatreener Jürgen Henni lõplikku valikusse, ent lähedaste keskis oli omamoodi saavutuseks ka vähemalt seesugune kaasamine. Ta meenutab, et kohe kui kutse tuli, kirjutas hulga küsimustega Karl Jakob Heinale.
“Kuna ma ei teadnud, kuidas need asjad käivad, siis kirjutasin Heinale ja küsisin. Ta vastas mulle ilusti ja soovis mulle ka õnne. Kahjuks nad ei võtnud mind ikka kaasa, aga see on vähemalt üks samm edasi. Töötan edasi ja loodan, et nad näevad mind. Ega rohkem ei saa midagi teha,” käib töö aina edasi.
Lisaks U19 koondisest tuttavale Heinale on Grauberg kontaktis olnud ka eakaaslase Robi Saarmaga. “Me niimoodi iga päev ei suhtle, aga nendega, kellega olime koondises, räägime ja kirjutame üsna tihti. Kirjutan ja soovin neile edu ja jõudu, kui näen, et nad on koondise nimekirjas. Ikka mõned on, jah, kellega hoiame kontakti ja soovime üksteisele head.”
Koondise treeneritega Grauberg seni kokku puutunud või vestelnud pole. Ta usub, et kui saab aina stabiilsemalt ja ideaalis kõrgemale mängima, jõuaks ta uuesti listi. “See on mu unistus olnud lapsepõlvest peale. Tunnen, et olen nagu lähedal, aga samas on seda raske öelda, kui ma pole seal tegelikult olnud. Ikka alati vaatan ja loodan Eesti võitu ja tore on ka näha, kui sõbrad mängivad suurte tegijate vastu,” oskab ta rõõmu tunda ka teiste üle.
Samas usub Grauberg ikka, et temasugust ründajat oleks Eesti koondisele vaja küll. Ta arutleb, kuidas Eesti surutakse tihti madalamale mängima ja siis oleks vaja ründajat, kes oskab ees palli säilitada või võita näiteks karistuslööke. “Ma arvan küll, et ma saaksin koondisele midagi juurde anda,” muigab ta teisel pool videosilda.
Lisaks 197-sentimeetrisele kasvule ja tugevale kerele peab Grauberg on trumbiks ka lööki mõlema jalaga. Peaga mängu ta eriliselt välja ei too, kuigi kinnitab, et enamasti on ta väljakuil üks pikemaid. “Paljud juba teavad, et mulle tuleb palju tsenderdusi ja ma tahan palli pea peale saada, ehk ma pean oma mängu natuke muutma, et olla ohtlik mitut moodi. Näiteks olla ka selline ründaja, kes jookseb kaitseliini taha.”
Elu Rootsis sobib!
Jönköpingus näib Grauberg olevat rahul ja ta kinnitab, et ootab väga uut hooaega, et veel parema hooga mängima hakata. Ta toob välja, kuidas tavalises Rootsi kolmanda liiga mängus on tavaliselt 3-4 tuhat pealtvaatajat ning derbis seitsmetuhandeline täismaja. “Siin on ausalt väga hea fännikultuur. Rahvas elab kaasa, on tifo ja pürotehnika … Paljud kaebavad ka, aga mulle mängijana annab see nii palju energiat juurde!”
Oma pahupool on seesuguselt südamest fännamisel aga ka. Grauberg toob näite, et kui mäng ebaõnnestub, siis võib käik toidupoodi kujuneda inetuks. Kui aga tal õnnestub värav lüüa, siis on rahvas teistpidi ligi. “Kutsusin derbiks oma ema ja pere Eestist esimest korda koos mängu vaatama. Loomulikult hakkasin mõtlema, et kui mäng läheb halvasti … Ja mu onu tuli mängule ka sellise jopega, kus oli Eesti lipp peal ehk kõik nägid, et see on minu pere! Aga õnneks läks kõik hästi,” on tal värvikas näide kohe võtta.
Tumedamates toonides näide on ka, kui Graubergi on pärast kaotust koju jõudes oodanud kiri, kus soovitatakse tal oma nina tänavale mitte pista. Kohaliku elu-oluga hästi tuttav pallur kinnitab, et ega päriselt ohtu pole. “Olen näinud linna peal ühte, kes sellise kirja kirjutas, ja ütlesin talle, et noh, sul on võimalus – tee siis midagi. Aga sellised asju kirjutab enamasti õlu, mida nad joovad,” lõõbib ta. “Jah, fännid võivad sind väga armastada, aga samas vihata ka.”
Kui aga sekeldusteks läheb, siis on pallur tavalisest paremini valmis end kaitsma – sest ta on kõrvaltööna tegutsenud ihukaitsjana. Jalgpalliga on seda küll selle hiliste töötundide ja pikkade Euroopa reiside tõttu keeruline siduda, kuid ta ei välista, et vaba aja ja pakkumise tekkimisel naaseb postile. “See on natuke teine maailm, kui mu igapäev jalgpallis,” muigab ta. Näiteks võib Grauberg olenevalt üritusest kanda relva, ka on klientide seas nii poliitikuid kui muusikuid. Täpsemaid detaile ta mõistagi jagada ei tohi.
Põhirõhk on aga siiski jalgpallil ning võib isegi juhtuda, et peagi on asjad uuesti muutumas. Kuigi Jönköping ja Grauberg on teineteisega rahul, siis on tulnud päringuid näiteks Rootsi kõrgliigast ja Inglismaa kolmandast liigast. Ta noogutab kaasa, et mõlemad variandid tunduvad huvitavad ja näivad olevat soovitud kaaluga.
“Me just istusime ja rääkisime klubiga, et mida nemad tahavad ja mina mina tahan. Klubi tahab mind alles hoida ja uus treener tuleb ka. Leppisime praegu niimoodi kokku, et kui tuleb midagi, mis muudaks mu karjääri tugevalt, siis nad ei astu ette, vaid ütlevad oma hinna ja siis vaatame, kas keegi ostab mu välja. Aga, nagu ka juba helistati, kui tuleb selline klubi, mis on ainult üks samm üles, siis ütleme kohe “ei”,” kirjeldab ta tehtud kokkulepet.
On tunda, et Grauberg tahab Jönköpingust kinni hoida, et saada viimaks kindlus. “Ma tahan ise ka midagi kuskil üles ehitada. Raske on seda teha niimoodi ringi hüpates,” mõistab ta. Samas kõlab idee Rootsi kõrgliigast väga hästi. Kas Kristoffer Grauberg oleks selleks valmis? “Peab ise mõtlema, et saad hakkama. Muidu on sinna raske minna … Aga ma arvan, et saaksin hakkama, ausalt!”