Kaljo Kiisk, kelle sünnist möödus 3. detsembril sada aastat, on jätnud Eesti filmikunsti märkimisväärse jälje. Ida-Virumaal Vaivina külas üles kasvanud Kaljo Kiisk (1925-2007) õppis nii Tallinna polütehnilises instituudis (1946-1947) maavarade kaevandamist, Eesti riiklikus teatriinstituudis (1947) kui ka Moskva riiklikus teatriinstituudis.
Moskva GITISe Eesti stuudio lõpetanud Kaljo Kiisk asus tööle 1953. aastal Tallinna draamateatri näitlejana ja 1955. aastal Tallinnfilmi režissöörina. Aastatel 1962-1987 oli ta Eesti kinoliidu juhatuse esimene sekretär.
Kaljo Kiiska tuntakse ennekõike filmirežissöörina, kes on lavastanud 14 täispikka mängufilmi ja oli kolme mängufilmi kaaslavastaja.
Tema esimene mängufilm kaaslavastajana oli “Juunikuu päevad” (koos Viktor Nevežiniga, 1957), järgmine film oli ülimenukaks saanud romantiline komöödia “Vallatud kurvid” (koos Juli Kuniga, 1959). Esimese oma filmiga “Jääminek” debüteeris Kaljo Kiisk aastal 1962.
Kaljo Kiisa meistritöödeks kujunesid “Keskpäevane praam” (1967), “Hullumeelsus” (1968), “Tuuline rand” (1971), “Maaletulek” (1972), “Punane viiul” (1974) “Surma hinda küsi surnutelt” (1977), “Metskannikesed” (1980), “Nipernaadi” (1983), “Saja aasta pärast mais” (1986) ja “Regina” (1990).
Samuti mängis Kaljo Kiisk suurepäraseid rolle mitmetes filmides ja lavastustes. Eesti rahva südamesse mängis Kaljo Kiisk end Liblena filmides “Kevade”, “Suvi” ja “Sügis”, aga ka Johannesena teleseriaalis “Õnne 13”.
Kaljo Kiisk suri 81aastasena 2007. aasta 20. septembril. Tema mälestuseks annavad Viru filmifond ja Jõhvi vallavalitsus igal aastal välja noore filmitegija stipendiumi.
Jõhvi kontserdimaja näitusel on väljas fotod, mis kujutavad Kaljo Kiiska võtteplatsil, ja see jääb avatuks kuni 30. detsembrini.