Tartu Ülikooli kriisisotsioloogia nooremteadur Kristi Nero kaitses hiljuti doktoritööd, milles vaatas, kuidas ühiskondlikult tõrjutud inimesed tulid toime koroonapandeemiaga. Väitekiri mõtestas supiköökide, päevakeskuste ja varjupaikade ning nende klientide pandeemiakogemusi 12 Euroopa riigi näitel.
Oma doktoritöös kasutab Nero kujundit mehest trepil, keda pole justkui olemas. “Sõnaga nähtamatu kirjeldatakse sageli sotsiaalselt haavatavas või tõrjutud olukorras olevaid inimesi, sest nad jäävad ühiskonnas tihti märkamatuks. Koroonapandeemia ajal jäid neid abistavad asutused samamoodi oma tegevusega justkui nähtamatuks,” kirjeldas ta.
Sotsiaalteaduste kohaselt on tõrjutud inimesed jäänud ühiskonna äärealale. “Tõrjutuna võivad end tunda väga erinevad inimesed – selleks ei pea ilmtingimata olema väheste materiaalsete võimalustega. Küll aga kogevad teooria järgi majanduslikult keerulises olukorras inimesed enamasti ka tõrjutust,” selgitas Nero.
“Tõrjutuna võivad end tunda väga erinevad inimesed – selleks ei pea ilmtingimata olema väheste materiaalsete võimalustega.”
Sotsiaalne tõrjutus võib tuleneda ka keele-, kultuuri- või elukohaga seotud oludest. See ei seisne ainult selles, et väljastpoolt vaadates tundub nagu inimene oleks jäänud ühiskondlikust või majanduslikust elust kõrvale. “Teine pool on see, et inimene ise tunneb, kuidas ta ei saa täisväärtusliku liikmena ühiskonnaelus osaleda,” rääkis ta.
Haavatavust on kriiside kontekstis mõistetud kahel viisil: kui pikka aega on räägitud staatilistest haavatavatest rühmadest, siis nüüd nähakse haavatavust dünaamilisemana. Staatiline arusaam tähendab, et haavatav olemist nähakse mõnede ühiskonnarühmade, näiteks eakate, laste või puuetega inimeste püsiva omadusena.
“Tegelikkuses on inimese haavatavus palju mitmetahulisem. See kujuneb erinevate tegurite koos- ja vastasmõjul ning peegeldab ainult seda ühte hetke. Me võime täna olla haavatavas olukorras, aga homme enam mitte,” selgitas Nero.
Kui inimene saab igapäevaeluga hästi hakkama, siis kriisiolukorras ei pruugi ta erinevate tegurite mõjul enam hakkama saada. “Ma võin täna olla terve ja majanduslikult kindlustatud, aga tabav kriis võtab näiteks tervise või hävitab maja. Euroopas oleme viimastel aastatel näinud palju üleujutusi, mis ootamatult inimeste toimetulekuvõimet mõjutavad. Evakuatsioonivajadusega peavad arvestama ka Eesti inimesed” rääkis ta.
“Mõni 80-aastane proua võib aga sõita autoga ning toimetada turvalisse piirkonda nii enda kui oma naabri pere, kus on väikesed lapsed.”
Haavatavaks võivad inimesi Nero sõnul muuta ka hoiakud ja uskumused. “Kui me kujutame ette evakuatsiooniolukorda, siis staatilisest haavatavuse kontseptsioonist lähtudes eeldaksime, et kõik eakad inimesed on ühtviisi haavatavad, sest neil on keeruline evakueeruda. Mõni 80-aastane proua võib aga sõita autoga ning toimetada turvalisse piirkonda nii enda kui oma naabri pere, kus on väikesed lapsed,” tõi nooremteadur näite.
Samas võib selles olukorrasa haavatavaks osutud hoopis täisjõus tööealine, kes ei usalda riiklikku kriisiinfot. Seetõttu keeldub ta ka evakueerumast ja võib sattuda väga raskesse olukorda. Seega näitab, kuidas haavatavus on pigem dünaamiline kui staatiline.
Tartu Ülikooli riski ja kerksuse uurimisrühma juht professor Kati Orru on koos kolleegidega loonud raamistiku, mis jagab haavatavust mõjutavad tegurid neljaks: inimese isiklik võimekus (oskused, teadlikkus, hoiakud), tema tugivõrgustik (pere, kogukond), avalikud tugistruktuurid (arstiabi, teave, sotsiaalteenused) ja materiaalsed vahendid (elutähtsad teenused, taristu).
Eesti puhul saab Kristi Nero sõnul tuua ilmeka näitena elektri- või küttekatkestuste, mis võib piirkondade kaupa muuta terve hulga inimesi haavatavaks. “Iga inimene võib korraga olla mõjutatud mitmest tegurist, mis võivad üksteise mõju vähendada või ka suurendada,” tõdes Nero. Näitena võib tuua üksi elava nõrga tervisega inimese, kellel pole lähedasi. Kasvõi elektrikatkestuse korral võib tema haavatavus sõltuda sellest, kuidas toimib riiklik sotsiaalabi.
Haavatavus koroonapandeemias
Tõrjutud ühiskonnarühmi mõjutasid juba enne hiljutisemaid kriise mitmed haavatavuse tegurid. Väitekirjast ilmnes, et pandeemia ajal halvendasid vähekindlustatud rühmade toimetulekut raskendatud ligipääs sotsiaalabi teenustele ja laialdane väärinfo levik. Doktoritöö tulemused osutavad sellele, et tõrjutud rühmade olukorda halvendasid puudused avalike tugistruktuuride toimimises ning info kättesaadavuses.
Tartu Ülikooli riski ja kerksuse uurimisrühma eestvedamisel läbiviidud enam kui 320 klienti hõlmanud küsitluse tulemused ning 50 abiosutajaga tehtud intervjuud osutasid, et neile polnud alati tagatud võrdne ligipääs riiklikele teenustele. Supiköögid ja päevakeskused suleti, tänaval viibimine keelati ära ning osa sotsiaaltööst peatus, suhtlus toimis vaid telefoni teel või sulgus digiluku taha.
“Kriisiinfo oli sageli ainult ametlikus ehk nii-öelda riigikeeles. Tihtipeale ei olnud ka läbi mõeldud, kuidas see jõuab sotsiaalselt tõrjutud olukorras inimesteni.”
Koroonapandeemia puhul oli üks suurimaid probleeme haavatavuse vaatest Nero sõnul see, et ametlik info ei jõudnud osade inimesteni või polnud nende jaoks mõistetav. See ei olnud nii aga ainult Eestis, vaid see tuli välja kõigis 12 vaadeldud Euroopa riigis.
“Kriisiinfo oli sageli ainult ametlikus ehk nii-öelda riigikeeles. Tihtipeale ei olnud ka läbi mõeldud, kuidas see jõuab sotsiaalselt tõrjutud olukorras inimesteni. Nagu üks uuringus osaleja Suurbritanniast ütles: “Valitsused eeldasid, et kõik inimesed vaatavad lihtsalt televiisorit”. Inimeste infotarbimine on aga väga erinev,” lausus Nero.
Oma doktoritöös vaatas Nero tõrjutud inimesi kolmes rühmas. Esimesse gruppi kuulusid tõrjutud inimesed, kes elasid oma kodus. Teise rühma kuulusid need, kes elasid tänavatel või peatusid mõnes ajutises majutuses. Kolmandasse gruppi kuulusid inimesed, kes elasid püsivamat majutust pakkuvas asutuses. Kolme rühma puhul tulid Nero sõnul esile päris suured erinevused.
Kodutud inimesed või ajutises majutusasutuses peatuvad inimesed tõid välja, et nende üks olulisem infoallikas oli sotsiaaltöötaja. Inimesed, kes elasid pikaaegses majutusasutuses, nimetasid oma peamise infoallikana sageli ka ajalehti. Sellistesse asutustesse on ajalehed enamjaolt tellitud ja elanikele kättesaadavad.
Sotsiaalabiasutustele sai Nero sõnul kohe selgeks, et nende klientideni riiklik info ei jõua. Kas siis seepärast, et inimesed ei tarbi riiklikke meediakanaleid või kuna nad elavad teises keelekeskkonnas. Oluline on ka see, kas info on kõigile arusaadav. “Sotsiaaltöötajad rääkisid intervjuudes, kuidas neil tuli oma klientidele väga palju olukorda kirjeldada ja selgitada,” rääkis doktoritöö autor.
Eesti puhul toob Nero aga positiivse näitena esile selle, kuidas kiiresti tekkisid valitsuse pressikonverentside juurde viipekeelsed tõlked. Samas jäid mitmed teenused nägemisprobleemidega inimestele kättesaamatuks.
Kriisides mängib suurt rolli ka see, kas inimesed usaldavad valitsust või mitte. Nero sõnul oli üks peamisi tegureid, mis mõjutas seda, kuivõrd tugev oli nende abiasutuste klientide riskitunnetus.
“Meedias räägiti palju sellistest COVID-19 riskirühmadest nagu vanemaealised ja terviseprobleemidega inimesed, aga tegelikult olid statistiliselt nii haigestumine kui ka suremus märgatavalt suuremad ka sotsiaalmajanduslikes raskustes inimeste hulgas. Samas meie uuringus ütles 49 protsenti küsitletutest, et nemad ei karda viirusesse nakatuda ehk nende riskitunnetus oli ootamatult madal,” lausus ta.
“Inimesed, kes olid harjunud päevakeskustes käima, leidsid end suletud uste tagant.”
Probleemne oli seegi, et päevakeskuste uksed läksid päevapealt kinni. “Inimesed, kes olid harjunud päevakeskustes käima, leidsid end suletud uste tagant. Kuigi päevakeskusi on erinevaid, käivad neist paljudes peamiselt koduta inimesed. Seal saab kasutada tualettruumi, on pesemisvõimalused, kööginurk, ligipääs internetile, kuid väga oluline on ka sealt saadav sotsiaalne tugi. Inimesed saavad seal kohtuda sotsiaaltöötajatega ja neile pakutakse erinevaid nõustamisteenuseid,” kirjeldas Nero.
Raskuste kiuste proovisid päevakeskused mingil määral abiga jätkata nii Eestis kui ka mujal riikides. Palju tehti tööd telefoni teel. Näiteks pakuti vaimset tuge, õpetati pandeemiaolukorras vajalikke toimetulekuoskusi või lepiti kokku riiete üleandmist.
“Oli päevakeskusi, mille töötajad kirjeldasid, kuidas nad läksid oma kliente tänavatele otsima. Seega prooviti leida erinevaid võimalusi klientidele abi andmiseks, kuid on selge, et see polnud enam kõigile võrdselt kättesaadav, kasvõi see, kui me räägime telefoni- või digivahendite abil suhtlemisest. Kõigil ei ole ju neid võimalusi,” lausus ta.
Supiköögid suutsid pärast isolatsioonireeglite tõttu ruumide sulgemist mõne nädalaga oma tegevuse selliselt ümber korraldada, et söök anti klientidele kaasa. “Meile kirjeldati ka juhtumit, kus viidi supp päevas 60 eri paika kohale, selmet, et seda kohapeal serveerida. Nõudlus toiduabi järele suurenes pandeemia ajal oluliselt ning ka supiköökide töötajate koormus kasvas märkimisväärselt,” sõnas doktoritöö autor.
” Paaris riigis isegi kriminaliseeriti kodutus ja tänaval viibimise eest karistati trahviga, aga kuhu see koduta inimene siis läheb.”
Nero sõnul kumas kõigis vaadeldud riikides läbi seda, et otsustajad ei osanud mõelda tõrjutud olukorras inimeste peale. Ta tõi näite, kuidas üks Itaalia mittetulundusühing tegi valitsuse “Püsi kodus” kampaaniale oma vastukampaania “Tahaksin küll kodus olla”, kutsudes märkama neid, kellel kodu ei ole. “Selle kampaaniaga tõstsid nad teadlikkust, et sellised abivajajad on olemas ja kogusid neile ka päris palju toetust,” sõnas Nero.
Eestis oli Nero sõnul ikkagi võrreldes mitmete teiste riikidega hästi. “Paaris riigis isegi kriminaliseeriti kodutus ja tänaval viibimise eest karistati trahviga, aga kuhu see koduta inimene siis läheb,” rääkis ta.
Niisiis on Nero sõnul palju, mida järgmiseks kriisiks kõrva taha panna. Ühe kõige olulisemana tõi ta välja selle, kuivõrd oluline on mõista, et kriisideks valmistumisse ja nende lahendamisse tuleks kaasata sotsiaalvaldkonna spetsialiste.
“Nagu ütles üks meiega suhelnud päästja – praeguseks me oleme aru saanud, et iga kriis on ka sotsiaalvaldkonna kriis. Koroonapandeemia ajal nägime eriti selgelt, kui oluline on taoliste abiasutuste roll haavatavate inimeste hakkamasaamises kriisis,” ütles ta. See rõhutab Nero sõnul vajadust sotsiaalabi osutavaid asutusi kriisideks senisest enam ette valmistada. Kaasates erinevaid osapooli ja üksteiselt õppides saab vältida olukorda, kus osad ühiskonnarühmad jäävad kriisiolukorras nähtamatuks.
Kristi Nero kaitses Tartu Ülikoolis sotsioloogia erialal doktoritööd “Dynamic vulnerability in the COVID-19 pandemic: experiences of the socially
marginalised in Europe” (“Dünaamiline haavatavus COVID-19 pandeemia ajal: sotsiaalselt tõrjutute kogemused Euroopas”).