Kuna see oli avalik tekst, siis vastan sulle sama avalikult.
Sa kinnitad, et Narva mediaanvalija ootab Vene tanke. Narvas on tõesti inimesi, kes ootavad Vene tanke, aga kindlasti on eriti palju neid, kes mingil juhul ei soovi sõja siia jõudmist ja oma kodust, Narvast, lahkuda. Kindlasti on neid, kes kõige kuumema kriisi puhul läheks pakku Venemaa suunas, ja on neid, kes õigel ajal lahkuks Eesti sügavusse.
Sellisest oletuslikust arutlusest olulisem on − vähemalt mulle − hoopis see, et narvalased ei oleks kunagi sellise valiku ees. Selleks peab iga päevaga kas või kukesammu jagu tulema Narva juurde Eestit, eesti mõtet ja eesti meelt. Anna andeks, aga sinu lugu seda liikumist kindlasti ei toeta.
Kirjutad, et Narva võiks olla omaette vürstiriik, mille suu rahaga kinni topitakse. See on alandav Narva kui Eesti Vabariigi linna suhtes. Et võtke mõned miljonid ja olge vait. Ka täna on Narva üsna vaikiv linn, kus inimesed ei taha sageli oma arvamust avaldada, sest kardavad, et järsku see kellelegi ei meeldi. Minus tekitab selline vaikimine kõhedust. Mina tahaksin, et asjad saaks ausalt selgeks räägitud ja kui keegi kasutabki valjemat häält, siis mis seal ikka: Narva on demokraatliku Eesti osa.
Narva, nagu Ida-Virumaa laiemalt ja üldse äärealad vajab tõesti eriliselt mõistmist ja ka tuge. Samuti lugupidamist. Lisaraha soojusmajanduse kiireks kordategemiseks, tööstuse kiireks arendamiseks, töökohtade loomiseks. Ja varastamine pole meil ammu enam kombeks, seadusi Narvas järgitakse. Kas aga Narva on teistmoodi kui Haapsalu, Põlva või Pärnu?
Saatus on vana Narva vastu olnud karm. See linn Eesti veerel kannab koos Sillamäe, Kohtla-Järve, Maardu ja veel mõne kohaga 20. sajandi teise poole pitserit. Kuid seda tunnistades ei tunne ma lootusetust, vaid hoopis lootust ning muidugi tahaksin, et minu nägemis- ja kuulmisulatuses oleks võimalikult palju mõttekaaslasi.
Lühendatud ühismeedias avaldatud pöördumisest.