Marju Raju, muusikapsühholoog
Erakogu
Küsisin just tööl riiuleid juurde. Sain! Kui oma praegusse kabinetti kolisin, siis mu tollal kümneaastane tütar tuli ja sättis kõik raamatud värvide ja suuruse järgi ning pani ühte riiulisse ülejäänud, mis olid „vanad, koledad ja imelikud“. Nüüd vaatan, et süsteem on enam-vähem säilinud, vähemalt punase ja kollase jaotuses.
Ideaalset süsteemi nagunii ei ole, kui töötada piiridel nagu mina: muusika ja psühholoogia, eetika ja meetodid. Kõik ongi kõigega kuidagi seotud, nii et värvide süsteem on sama hea kui mis tahes temaatiline struktuur.
Mis mul siis riiulis on? Muidugi on palju süvateaduslikke raamatuid ja teadusajakirjade numbreid, kus huvitavad eksperimendid on surutud Times New Romani 12punktise trükikirja vangi, aga on ka kahtlaste pealkirjadega populaarteaduslikke teoseid, filosoofilisi esseekogumikke ja kuhjaga õpikuid, töövihikuid, isegi ilukirjandust ja luulet. Ja koomikseid, elulugusid, fänniraamatuid. Ning kaustade kaupa vanu paljundusi raamatutest. Loengukonspekte ja tudengite loovtöid.
Alumises kapis on toekas kuhi EMTA raamatukogu makulatuuririiulist tassitud vanu noote, mõned lausa käsitsi kirjutatud või fotopaberile pildistatud. Neid vaatlen ikka suure imetlusega! Kui palju vaeva oli veel paarkümmend aastat tagasi, et saada kätte häid tekste, ka noote. Nagu ka mu enda paljundused. Ilmselt saaksin paarikümne euroga need raamatud nüüd kätte ja võiksin paljundused minema visata, aga ei raatsi.
Uus tühi riiul rõõmustab silma. Tõstsin sinna just ootama sügissemestri raamatud, mida hakkame koos tudengitega seminarides lugema. Raamat kurbusest ja muusikast. Raamat vaimse tervise hoidmisest muusikatööstuses. Raamat muusikaaktivismi projektidest. Koguteos Eesti muusika ajaloost. Aiman ette, et kevadeks olen uue riiuli täitnud.