Maaelu teadmuskeskuse (METK) ja ülikoolide koostöös on käimas projekt, mille eesmärk on rakendada moodsaid aretustehnoloogiaid Eesti toidutaimede omaduste täppishäälestuseks. Uue tehnoloogiaga soovitakse luua nii pruunistumatut õuna kui ka uba, mis sobiks senisest paremini taimse kotleti tooraineks.
Tänu viimasel paarikümnel aastal toimunud läbimurretele saab kasutada sordiaretuses klassikalise ristamise kõrval toidukultuuride täppisaretust võimaldavaid tööriistu. Eestis veab seda suunda projekt nimega Marta ehk “Moodsad aretustööriistad targaks toidujulgeoleku tagamiseks”. Ettevõtmine koondab teadlasi nii Tartu Ülikoolist, Maaülikoolist kui ka Tallinna Tehnikaülikoolist.
Projekti üks peaeesmärk on rakendada geenikääridena tuntud CRISPR/Cas9 metoodikat. “Ühe kolmandiku fookus on suunatud sellele, kuidas uusi aretustehnikaid, eelkõige CRISPR/Cas9 metoodikat rakendada, et sordiaretust efektiivsemaks ja kiiremaks muuta niimoodi, et meil oleks toiduturvalisus hiljem tagatud,” selgitas maaelu teadmuskeskuse vanemteadur Liina Jakobson.
Uue tehnoloogia suurim eelis on võime muuta taime omadusi ühe tunnuse kaupa, tekitamata sealjuures soovimatuid kõrvalmõjusid. See võimaldab lahendada kitsaid probleeme, mis piiravad kodumaiste sortide kasutamist toidutööstuses. Näiteks hakkavad õunad pärast nende tükkideks lõikamist kiiresti pruunikaks tõmbuma ja kaunviljadele iseloomulik maitse muudab need lihaasendajana paljude inimeste jaoks vastuvõetamatuks.
“Me püüame saavutada, et Eestis aretatud hea maitsega õun ei läheks enam pruuniks või Eestis kasvavad põldoa sortidel ei oleks enam nii oma maitse, vaid need oleks paremini kasutatavad ka taimsetes toitudes, mis sarnanevad rohkem kotletile,” sõnas Jakobson.
Jakobsoni sõnul ei kao klassikaline uba siiski kuhugi: “Eks seal tekivad erinevad suunad: on rohkem taimsete toitude jaoks mõeldud oasordid ja siis on oasordid, mis ongi mõeldud selleks, et saaks seda head keeduuba.”
Lisaks kulinaarsete omaduste parandamisele võimaldab geenitehnoloogia muuta taimi vastupidavamaks haigustele, mis on oluline samm keskkonnasäästlikuma põllumajanduse suunas. Kui taim suudab ise viirustega võidelda, väheneb vajadus taimekaitsevahendite järele, mis on kasulik nii keskkonnale kui ka tarbijale.
“Kartuli puhul oleme püüdmas viiruskindlust, et Eestis muidu armastatud kartulisordid oleksid veelgi viiruskindlamad ehk põllu pealt tuleks juba terve materjal, mida ei pea enam taimekaitsega töötlema,” selgitas vanemteadur.
Lisaks pole inimestel enam mahti sügiseni oodatada, vaid soovivad värsket kartulit lauale võimalikult vara. Jakobsoni sõnul on Eesti sordiaretus sellele reageerinud: “Kartuli puhul kindlasti saab öelda, et meil on päris hea pagas erinevaid sorte. Järjest rohkem liigume ka selles suunas, et oleks varajasi kartulisorte.”
Aretustöö kiirendamine on hägavajalik, sest kliimamuutused muudavad põllumajandustingimusi kiiremini, kui oleks võimalik neile traditsiooniline sordiaretusega reageerida. Jakobson nentis, et tavaliselt kulub uue sordi loomiseks 10–15 aastat, õunapuude puhul isegi 25 aastat. “Selle ajaga muutub ilmastik meie ümber väga palju. Seega on väga keeruline aretada täna sorti, mis peaks 15 aasta pärast parima saagi tooma,” lisas vanemteadur.
Seda tuletas valusalt meelde tänavune heitlik suvi, kui liigne niiskus tekitas teraviljakasvatajatele tõsiseid probleeme. “Suvinisu puhul tuli tänavu suvel väga hästi välja, et kui vihma sajab nii palju, läheb nisu peas kasvama, kui nisutera seal peas valmis jõuab saada ja kombainiga põllule minna ei jõua,” tõi Jakobson näite.
Kuigi teadus liigub suurte sammudega edasi ja geenikäärid pakuvad varem ulmeliseks peetud võimalusi, on bioloogial siiski omad piirid. Küsimuse suhtes, kas tulevikus võiks oale aretada sisse ehtsa lihamaitse, jäi vanemteadur ettevaatliku optimistlikuks. “Täna me veel nii kaugel ei ole, aga võib-olla kui ma viie aasta pärast tulen, oskan sellele paremini vastata,” sõnas Liina Jakobson.