Me elame vabas Eestis juba üle kolmekümne aasta, aga nõukatonte pole me oma kultuuriruumist välja saanud. Öeldes “oma”, ei mõtle ma nende tontide all isegi esmajärgus Narva “ždune” või Tallinna umbkeelseid koolijuhte, nuhtlus nemadki, aga nood pole ju omad olnudki, kirjutas Berk Vaher arvamusloos.
Aga eesti nimega ja eestikeelseid inimesi oleme harjunud ikka omaks pidama, isegi kui isiklikult ei tunne. Papi töökojas või mammi alevilaadal võivad muhedalt naeratada, törtsu nalja visata ja nõnda usaldadki neid.
Paljud neist ongi toredad Eesti inimesed. Aga teised… Pikale veniv kobarkriis käsikäes nutisõltuvuse leviga üle elukaare paneb siiski ka mitmeid näilisi muhevikke netis meelt avaldama ja tõelised loomused kooruvad välja. Ühtäkki kohtad papisid-mammisid Eesti riiki vaenavate, lausa venemeelsete postituste all kaasa räuskamas ja ropendamas. Ning siis jõuab kohale: siitnurga mõtteilmas küünivad mõned sovetiaja juurikad ikka väga sügavale.
Kes nad on? Noorus ja tihti täisigagi veedetud jõukas kolhoosis või linna suurettevõttes. Või siis ehitati kaubandusvõrgu letialustest kenake väikekodanlik elujärg üles. Aga mugav idüll sai Eesti iseseisvudes hoobi. Mõnda aega veel kestis üleminekuaja anoomia, sai Venemaal äri teha ja uuegi põlvkonna kiirest rahast hoolima kasvatada – või kasvas see põlvkond ise sama ahneks, kui vanemad armastust ja lähedust asjadega asendasid.
Nagu Marju Lauristin poolteist aastat tagasi Müürilehes nentis: liiga paljud eestlased valisid vaimse vabaduse asemel tarbimisvabaduse. Aga uue, avatuma, euroopaliku ruumiga paljud kohaneda ei suutnud, uueilma keeli ja kombeid ei õppinud, ääremaastumist muu kui kolkamafioossusega pahatihti ei peatanud. Mahajäämusest kasvas kibedus ja kääris nõukanostalgia.
Suhtlusmeedia piltidel idüll sageli kestab: mammidel ja nende tütardel puha lilleaiad, lapsed ja lemmikloomad, papidel ja nende poegadel vägevad autod ja mootorrattad. Pole justkui vaesust kusagil! Aga kui palju paiskub klahvidele nendesamade piltide alt mürki ja mäda… Kuidas nemad (kui “rahvas!”) on paljaks röövitud, olgu siis valitsuse ja poliitikute, kultuuriinimeste ja meedia või ukrainlaste ja Euroopa Liidu poolt.
Rusikad on rullis, verbaalsed hangud pulkas püsti. Hulk neid kõiksetargemaid Eesti-elu needjaid ei ela siingi – vaid ikka seal põlatud ja “manduvas” vanas Euroopas. Aga vaim on Vene ajas… Ehk on isegi hea, et see raev täna nii reetlikult nähtaval on. Teisalt jällegi – mida ülbemalt see letti lüüakse, seda aplamalt ka end isamaaliseks kuulutav padupopulism selle järele küünitab.
Mis siis teha? Eesti õnn on vist siiski ka meie väiksuses – et igas peres, igas kogukonnas, igas suguvõsa kokkutuleku “pikas lauas” leidub mõni haritum ja avatum hõimlane, kes julgeb sõna vastu öelda ja mõne soveti juurika jälle veidigi maast lahti sikutada. Ärgem siis vaikigem ka edaspidi nende ees – näitame, et ka meie oleme rahvas, meie olemegi Eesti rahvas.