Suurbritannia perearstide seas tehtud uuring osutab, et arstid kasutavad vaatamata riskidele tehisaru enamasti oma ülekoormuse vähedamiseks. Samal ajal leiab aga üha suurem hulk inimesi oma muredele vastuse mõne teise keelemudeli abil, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Rühmas elavate inimeste eelis teiste loomade ees seisneb spetsialiseerumisel rajanevas tööjaotuses. Sisu on lihtne. Üks inimene pühendab aega ja energiat erialase pädevuse omandamisele, misjärel teenindab ta tuhandeid, kes ei pidanud seda tegema ja spetsialiseerusid omakorda millelegi muule. See on sotsiaalne kokkulepe, milles vahetame meisterlikkuse spetsialistile delegeerimisega oma teadmatuse tema pädevuse vastu.
Mudel tagas inimühiskondadele märkimisväärse kohanemisvõime mitmete sajandite vältel. Aeg-ajalt leiutasid spetsialistid inimeste tööd tegevaid masinaid, sundides kollektiivses mängus nihutama ettureid uuele ruudule. Enamasti asuti varasemast keerukamale tööle, lihtsamaid töid jäid tegema erinevad seadmed. Sestap oleme alati eeldanud, et on veel kohti, kuhu edasi liikuda ja kuhu masinad ei ulatu. Näime uskuvat mingisse kõrgemasse ja erandlikusse inimvõimete tasemesse.
Üks taoline ülimuslikkuse optimismi hoidev valdkond on tervishoid. Selle sotsiaalse teenuse väärtusahela põhimõtteliseks osaks peetakse jagatud inimlikkust. Ainult lihast ja verest arstid suudavad teisi inimesi tõeliselt mõista ning patsiendid vajavad inimarsti rahustavat noogutust!
Isegi kui sellesse ruumi on juba sisenenud tehisintellekt, peetakse seda võrdlemisi passiivseks ja tööriista meenutavaks osapooleks, millel pole spetsialistiteenust vajavate inimeste ja arstide-õdede vahelises usalduslikus dialoogi kohta. Kuigi masinad võivad arvutada, saab ainult inimene hoolida. Patsiendid vajavad oma kõige haavatavamatel hetkedel inimest, mitte töötlejat.
Aegade jooksul vormusid arsti ja patsiendi suhte ümber formaalsed seadused ja informaalsed tavad ning tekkis kultuurile rajanev eetiline raamistik, milles patsiendi huvide kaitse on ülim. Mis selle sisu moodustab? Vastus osutub üllatavalt ebamääraseks ja vastuoluliseks. Antud temaatikast saab kiiresti uus oluline vestlusteema, võttes arvesse, kui kiiresti leiavad aset muutused, mida justkui ei pidanuks vähemalt nii kiiresti aset leidma.
Ühendkuningriigis valminud uuringu põhjal võib rääkida varjatult alanud revolutsioonist. Enam kui paarituhandet perearsti hõlmanud uuringust selgus, et ligi 30 protsenti tohtritest kasutavad konsultatsioonide käigus tehisaru abi. TI-d kasutatakse märkmete koostamiseks, keeruliste haiguslugude kokkuvõtmiseks ning seda võetakse appi ka diagnooside panekuks ja patsiendiga suhtlemisel.
Tegemist pole avaliku kokkuleppe ega juhtkonna antud mandaadiga, vaid rohujuuretasandil ja vajadusest sündinud vaistliku tegutsemisega. Arstid püüavad hoiduda infotöötluse inimlikust elemendist, sest TI on kiirem ja üha asendamatum.
Näite iroonia pole suunatud kellegi vastu. Pigem on see näide sellest, kuidas käituvad inimesed töise pinge korral, kui seda leevendav lahendus on kättesaadav. Teisalt ei vabasta uudne olustik ebamugavusest ja võib-olla ka mõnest suurest pahandusest. Tervishoiusektori enda seest kostuvad hääled hoitavad kaose eest, mis reguleerimata tehnoloogia metsiku lääne moodi kasutusele võtmisega kaasneda võib.
Ometi ei takista see praktikuid kasutamast uut nn relva läbipõlemise vastu. Uuringust selguski, et arstid ei kasuta kokkuhoitud aega täiendavalt patsientidega tegelemiseks, vaid peamiselt hingetõmbeks.
Tähelepanu väärivad veel sooline lõhe ja piirkondlik erinevus. Meessoost perearstid võtavad TI-abitöö kiiremini omaks. Uuringu ajal kasutas tehisaru kolmandik meesarstidest, samas kui naisarstidest tegi seda iga neljas.
Arutelus märgitakse, et TI kasutus levib kiiresti. Samas, sõltumata sellest, kas tegemist on TI-d kasutavate arstidega või mitte, tajutakse, et TI kasutuse leviku tõttu võivad perearstikeskused sattuda ametialase vastutuse, meditsiinilis-õiguslike probleemide, kliiniliste vigade riskide, patsiendi privaatsuse ning andmeturbega seotud probleemide keskele.
Viimasega seoses on üks kõige intrigeerivam tegur arstipraksise asukoha mõju. Selgub, et TI kasutuselevõtt on laialdasem jõukama elanikkonnaga piirkondades. Nimetatud riskide teadvustamine võib neid keskmisest rohkem ärritada.
Kui tervishoiuteenuse tegelik võtmeküsimus seisneks inimliku kontakti vajaduses, puuduks teinegi nähtus. Selleks on patsiendi valik inimesest arsti ning autoriteetsete pädevuse ilmingutega teabeallika vahel. Vahest isegi arstidest kiiremini pöörduvad patsiendid ise ravi ja tervisealase nõu küsimustega TI poole. Selle tarbeks on TI abil loodud isegi valgeid kitleid kandvaid ekraaniarste. Tiktoki või Youtube’i keskkonnas jutustavad usaldusväärsete spetsialistide pealt õpitud häältega tegelased erinevate toidulisandite ja ravivalikute kasulikkusest.
Seni kehtivaks mõeldud arusaam inimese-inimese purustamatust sidemest tema kõige haavatavamas olukorras on osutumas illusiooniks. Oleme sisenemas uude väärtusahelasse, mille ühel poolel suunavad arstid osa vaimsest tööst tööpäevaga toimetulekuks vabatahtlikult TI-le. Teiselt poolt kuulavad patsiendid avatare, kes näevad välja ja kelle jutt kõlab täpselt nagu arsti oma, kelle juurde nad aega ei saa.
Küsimus polegi niivõrd selles, kas tehisaru esindab ja asendab arsti oskusteavet. Peaksime küsima, kas oleme valmis tunnistama, kuidas inimlik puudutus ei pruugi olla see, mille põhjal tulevikku valime. Kui masin suudab kiiremini diagnoosida ja vestlusrobot oskab veenvamalt lohutada, mis jääb siis inimspetsialistile?
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.