Sõltumatu Tantsu Lava alustas oma 20. hooaega uue eksperimentaalse formaadiga “Koreograafia+”. Asja iva seisneb selles, et teater pakkus kolmele koreograafile võimaluse tuua välja lavastus koostöös mõne teise valdkonna kunstnikuga. Mark Monak valis interdistsiplinaarse kunstniku Kärt Hammeri, Rebecca Green kutsus ehitusinsener Maret Lüllmani ning Juulius Vaiksoo palus partneriks dirigent Hirvo Surva. Kunstnikupaaride töö tulemusena valmis kolm lühilavastust, mida sai näha järgemööda Sõltumatu Tantsu Lava valges saalis. Kõigi 15–20-minutiliste lavastuste valguskujunduse lõi Kristiina Tinnu Tang.
Mark Monak ja Kärt Hammer “Minu maja”
Valge, must, punane. Saali heledate seinte vahele on üles seatud ootamatult suur objekt: vasakul ääres asetseb süsimust vaiadel kõrguv umbes inimesekõrgune maja, millest vaatab mööda lava teises ääres toolil istuv Kärt Hammer. Etendaja kannab Mark Monaki pildiga valget triiksärki ning jõllitab tühjusse. Inimese ja maja vahel õhus ripub valge tüll, millele on veripunase värviga tõmmatud peale rist.
Klassikalise muusika saatel ilmub maja aknast käsi, seejärel jalg – esimesed aimdused tantsija kohalolust. Monak kombib jäsemetega välisilma, kuni julgeb kodusest ruumist väljuda. Ta sooritab majaga mängleva dueti, kõõludes seinte ääres, vaiade vahel ning lõppeks ka katusel. Ühel hetkel muusika vahetub ning me näeme etendajat lava keskel põrandal lamamas.
Koos džässmuusika ilmumisega muutub Monaki liikumiskeel – ta väänleb, painleb, justkui alatasa kaotaks midagi käest. Ta kõrvutab peopesad, vaadates neid justkui selget vett, milles kangastub kaotatud kallima pale, mis kaob järgmise tuuleiili saabudes. Poos ja pettumus, poos ja pettumus. Vaatajana jõuab just valus hakata ning peagi jääb etendaja elutult maja najale lebama. Hammer tõuseb toolilt ning seisab Monaki ette publiku poole seljaga. Jõuan tunda kergendust, et keegi on võtnud vaevaks painlejat aidata, ent asjatult. Kui naine toolile naaseb, on maaslamaja silmaalused õnarused kaetud pigimusta värviga.
Needuslik tants kestab hetkeni, kui istuma asunud Hammeri tagant läidab valgus ja Monak heidab ta ette põlvili. Hammer võtab Monakil pluusi seljast ning seob talle ümber pea. Seejärel võtab ta tooli alt värvipotsiku ning joonistab pluusile võika punase naeratuse. Monak naaseb maja katusele, tuled kustuvad, kostab praksuvat heli ja majas süttib tuli. Punane tuli.
“Koreograafia+”, Mark Monak ja Kärt Hammer Autor/allikas: Kristiin Elmat
Lavastuse tugevus on see, et kaotusvalu suudeti edasi anda sõnadeta. “Minu maja” kehtestab uue poeetilise reaalsuse, mille keskne kujund – põlev kodu – süübib mälestusse tugevamalt kui sõnad suudaks. Maja metafoori võib sisse lugeda nii mõne konkreetse mälestuse, inimese kui ka oma kogu eksistentsi vastavalt sellele, mis vaatajat parajasti kõnetab.
Teatri kodulehel kirjeldavad lavastust küll Doris Kareva luuleread: “Ma arvasin, et armastus on tunne; / nüüd tean, et tegu – viibimise viis. // Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.”, kuid lavastus toimib ka ilma tekstideta ning see on väärtus tantsu ja etenduskunsti puhul. Kuna Kareva teksti lavastuses endas ei kasutata ega sellele ei viidata, mõjub lavastust kirjeldav tekst külgepoogituna. Meelde jäävad leegid, leegid, leegid.
Rebecca Green ja Maret Lüllman “Kehatäis tööd”
Esimesest hetkest alates on kõigil naljakas – üks tegelane astub välisuksest otse lavale. Ta kannab traksidega tunkesid ja ehituskiivrit, nende all nähtavasti veel palju-palju kihte riideid. Ta nägu on kaetud, ent võib aimata kellega on tegemist. Esimene tegelane kannab redelit, mille ta peagi saali tagaseina vastu toetab, et siis unustada. Tema järel siseneb samuti kiivri ja tööriietega, ent lahtiste blondide juustega naine – Maret Lüllman.
Lüllman astub prožektorist mööda otse betoonlahmakate juurde ning hakkab neid seinaks laduma. Töö on vaid fiktiivne, sest tsemendi asemel paneb ta tükkide vahele piserdist lenduvat vett. Samal ajal alustab esimesena saabunud tegelane kentsakat võrgutustantsu. Seinale ilmuvad ükshaaval liiklusmärgid – “sisenemine keelatud”, “territooriumil viibimine ainult valdaja loal” ja “videovalve”. Mängima hakkab rokkmuusika ning esimesena lavale ilmunud tegelase maski alt paljastub Rebecca Greeni pea.
Ta riietub lahti, tuues nähtavale kollase liiklusvesti, tunked ja roosa haldjakleidikese. Samal ajal kõlab kõlaritest etendaja hääl, mis kirjeldab ehitusplatsist mööduvat koduteed. Ta märkab võileiba söövat ehitajat ja pilgud kohtuvad: “Ta naeratas mulle vallatult, siis kummardus alla ja pühkis majoneesi oma sõrmedega kõhu pealt ära ja siis ta pani oma sõrmed suhu, et need puhtaks imeda. Jeah.” Teksti lõpusirgel paljastab etendaja nappides stringides tagumiku.
“Koreograafia+”, Rebecca Green ja Maret Lüllman Autor/allikas: Kristiin Elmat
Kuid see ei ole veel kõik – etendajad hakkavad end veepihustitega niisutama ja annavad ka publikule võimaluse oma panus anda. Nad rullivad maha paberipaani ja jätkavad tegevust selle peal lamades. Ühel hetkel suunab Green prožektori seinale, astub valgusvihku ja hakkab endalt märga valget T-särki seljast võtma. Viimase paljastusega etendus ka lõppeb.
Greeni etenduskunstialane haridus ning soorollidega seotud teemapüstitus tekitasid ootuse, et lavastus hakkab klassikaliselt meestekeskset ehitusvaldkonda kväärima ja naiste omaks tegema, ent Greeni teekond mehelikust teetöölise kostüümist napi seksika pesu ja märja T-särgini jääb kelmika mängu tasandile. Mõneti saaks võtta Greeni “striptiistantsu” dräägina, aga kuna selle põhiosa keskendus klassikalise naisekuju loomisele, ei tekkinud küsitavusi ega uut nihestatud reaalsust.
Lüllman – kui elav tõestus sellest, et ehitusvaldkonnas saab naisena edukas olla – jäi lavastuses pigem tahaplaanile. Jäi kasutamata võimalus neid erinevaid naiseks olemise viise segada ja tunnustada. Meelde jääb meelelahutuslik mängulisus ja kergelt flirtiv atmosfäär, mida Green suutis luua.
Juulius Vaiksoo ja Hirvo Surva “Laulu- ja tantsupidu”
Hääl: Anu Lamp
Tänu: Eik Erik Sikk
Õhtu viimase etenduse alguses on etendajad juba laval. Hirvo Surva seisab, koogitaldrik käes, saali tagumises vasakus nurgas. Saali eesosas paremal põrnitseb teda Juulius Vaiksoo, kelle koogitükist on amps juba võetud. Kui kõik vaatajad on endale istekoha leidnud, katkeb noorema kunstniku kannatus, ta annab toidu esireas istuja kätte ja lausub ärevalt liikudes midagi taolist: “Ja üldsegi ma ei saa aru, milleks sa pead seal ees vehkima. Ma ju oskan niigi laulda (laulab) “ma olen öö su akna taga” ja isegi kui “kardin akna eeeeeeees” läheb veidi mööda (lähebki), siis mis siis?!” Surva võtab stoilise pilguga väljakutse vastu ja algab battle. Täpselt selline nagu ette võiks kujutada.
Dirigent dirigeerib ja tantsija tantsib. Vaikuses. Kui alguses on Vaiksoo omas rütmis ja vaatab Surva tegevust hoolimatult, siis aegamisi võib hakata märkama ühisjooni nende liikumises. Tantsija haarab rütme ja dünaamikaid, ehitades oma kehakeelt aina enam dirigeerimise järgi. Etendajate vahel tekib muhe sünergia, mis kergusega saali kandub.
“Koreograafia+”, Juulius Vaiksoo ja Hirvo Surva Autor/allikas: Kristiin Elmat
Peatselt vahetavad mehed kohad ja meie ees avaneb imeline võimalus näha Hirvo Survat kaasaegset tantsu improvisatseerimas ja Juulius Vaiksood teda dirigeerimas. Võimudünaamika pöördub pea peale ja näiline kergus on liigutustest kadunud. Tekib juba tahtmine etendajad algsetele positsioonidele tagasi saata, kui äkki kõlab päästev Anu Lambi hääl, mis küsib deklaratiivselt: “Poisid, miks teil pill ei hüüa?” Selle peale pööravad “poisid” paled publiku poole ja hakkavad mõlemad justkui ühendkoore juhatama. Valgus kustub, aga publiku naerukahin veel mitte.
Sõltumatu Tantsu Lava juubelihooaja esimene õhtu kulges tõusvas joones ja loodan, et see joon kestab läbi aasta. Uus formaat sarnaneb nii mõneski mõttes iga-aastasele “Premiere” sarjale. Kui “Premiere” on Sõltumatu Tantsu Lava lavastustesari, milles noored koreograafid saavad võimaluse oma esimese lavastuse välja andmiseks, siis “Koreograafia+” annab neile võimaluse tantsuväljal püsida. Nii võiks naljatledes nimetada kontseptsiooni ümber ka “Premiere+”.
Nähtud teosed ei ole täispikad lavastused ega püüdlegi selle poole, ent annavad noortele kunstnikele võimaluse oma ideid publikule näidata ja järjepidavalt erialaselt töötada. Säärane komplekt lühilavastusi mõjub palju vaheldusrikkamalt ja värskendavamalt, kui mõni täispikk detailideni lihvitud lavastus.
Erinevate valdkondade etenduskunstnikke on hiljuti kokku toonud ka Elektron.art sarjas “Viis gestuuri”, kuid “Koreograafia+” pakkub mitmekesisust tantsukunsti ja teiste kunstivaldkondade kokkutoomise näol. Samuti jõuavad publiku ette lavastused mitte show’ingud ja kaks sündmustesarja ei hakka teineteisega liigselt konkureerima.
Tahes-tahtmata paneb mitme lavastuse järjest nägemine neid võrdlema. Kui vaadatagi ainult kunstivaldkondade sulandumise aspekti, toimis kõige harmoonilisemalt õhtu lõpulavastus “Laulu- ja tantsupidu”, mille jooksul mõlemad kunstnikud said võimaluse teise töövahendeid katsetada. Loodan, et “Koreograafia+” leiab endale koha Sõltumatu Tantsu Lava iga-aastases repertuaaris ja pakub eesti nüüdistantsule aina uusi võimalusi oma piire avardada.