USA välispoliitilise vaate muutus on paratamatu, kuna Washingtoni jaoks tõuseb üha suurema ohuna esile majanduslikult tugevnev Hiina Rahvavabariik. Hiinlased arendavad praegu kiiresti laevastikku ja on kolmekordistamas tuumaarsenali. Erinevalt NSVList – kes oli majanduslik kääbus – on Hiina viimase kümne aasta jooksul tootnud pidevalt näiteks üle poole maailma terasest.
Hiina majanduslikust ja poliitilisest tõusust on kirjutanud suurepärase essee Suurbritannia ajaloolane Andrew Roberts, mille tõlke Postimees avaldab lähiajal järjejutuna veebis ning lühendatuna Postimees Nädalas.
Washingtoni tähelepanu liikus kommunistliku Hiina ambitsioonide kasvule juba president Obama ajal 2012, kui USA kaitseministeerium avaldas strateegiadokumendi, mis kirjeldas riigikaitseliste prioriteetide nihkumist Aasia-Vaikse ookeani piirkonda. Meenutame, et ka Teine maailmasõda algas USA jaoks Vaiksel ookeanil Jaapani kallaletungiga Hawaii saarestikus.
2012. aastal järgnes praegusega võrreldav elav arutelu, kuid peagi anastas Venemaa Krimmi ning Ameerika Ühendriigid leidsid end taas tagavat Euroopa julgeolekut, kes aga ise paraku väga jõuliselt kaitsesse ei investeerinud. Pole mingit kahlust, et president Trump soovib sellise olukorra lõppemist.
Nii või teisiti, Euroopa ainus väljapääs praegusest olukorrast on kiiresti relvastuda ja hoida kokku, toetades ka Ukrainat.
Euroopa liberaalse migratsioonipoliitika, samuti vahepealse patsifismi kritiseerimine on mõistetav. Venemaa nägemine strateegilise partnerina, mis välistaks Ukraina NATO-liikmesuse (mis on aga ainus tõsiselt võetav julgeolekugarantii tulevase Vene agressiooni vastu) on paraku siiski geopoliitiline lühinägelikkus.
Meenutame Briti geograafi ja geopoliitiku Sir Halford John Mackinderi tähelepanekut aastast 1904: «Kes valitseb Ida-Euroopat, valitseb Keskmaad (mille väga oluliseks osaks on Ukraina – toim.); kes valitseb Keskmaad, valitseb Maailmasaart (Euroopa + Aasia + Aafrika); kes valitseb Maailmasaart, valitseb tervet maailma.»
Nõukogude Liit oli impeerium tänu Ukraina ja Ida-Euroopa valitsemisele. Siinse mõju taastamine on seetõttu Moskva strateegiline eesmärk, millest ei johtu meile midagi head. Ehkki Washington võiks saada Venemaa strateegilise partnerluse viljana vabamad käed Ladina-Ameerikas ja Venezuelas, samuti Moskva toe Hiina Rahvavabariigi vastu, ei tohiks Trump mööda vaadata Putini ja Xi Jinpingi praegusest partnerlusest ega hüljata rahvusvahelistele reeglitele tuginevat julgeolekukorda.
Nii või teisiti, Euroopa ainus väljapääs praegusest olukorrast on kiiresti relvastuda ja hoida kokku, toetades ka Ukrainat. Mõistlik on vähendada bürokraatiat ning hoida alal energiatootmist. Ja ajaloolisele kodumaale tuleb saata need, kes soovivad jõulude tühistamist.