Esmaspäeval oli Riigikogus menetluses Riigikogu liikmete Martin Helme, Rain Epleri, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Evelin Poolametsa, Rene Koka, Arvo Alleri, Anti Poolametsa ja Varro Vooglaiu poolt kultuuriminister Heidy Purgale esitatud arupärimine ERM ÖÖ25 etenduse kohta.
Martin Helme kandis ette ärapärimise sisu ja tegi Heidy Purga ärakuulamise järel ka kokkuvõtte.
Arupärimises ütles ta: “ERM-i põhiülesanne on eesti ja teiste soome-ugri rahvaste, samuti Eestis elavate rahvusgruppide ja naaberrahvaste kultuuri kajastava ainese kogumine, säilitamine, uurimine, üldsusele vahendamine, samuti etnoloogia- ja museoloogiaalase töö edendamine.
27. septembril käesoleval aastal viidi ERM-is läbi ÖÖ25-nimeline üritus, mida asutuse kodulehel reklaamiti kui: “Selle sügise kõige oodatum sündmus!” ERM-i ametlik kommunikatsioon teatas, et asutus astub sügisesse võimsa kultuuri- ja meelelahutuskavaga ning vägeva kontserdikogemuse jaoks on välja toodud terve ERM-i tehnikapark.
Kontserdikogemuse osaks oli nurgatagune taidlusartist nimega Valge Tüdruk, kes on meedias kajastust leidnud sellega, et ta noorte hiphopiüritusel kehva esinemise eest lavalt maha vilistati. ERM-is tõi ta publiku ette labase, ropu ja kultuuritu etteaste, mille osadeks oli ohtralt ropendamist, poolpaljast aelemist, vahekorra, orgasmi, ejakulatsiooni imiteerimist, samuti igasugu tüüpi vägivalla kujutamist peksmisest alates ja vägistamisega lõpetades. Samuti esinejad mõnitasid, alandasid ja ründasid publikut, vajutades neile näiteks otsaette solvavaid templeid, nagu “suguhaige” või “libu”.
Arvestades seda, et ERM-i aastaeelarve on meie arusaamise järgi – minister saab seda parandada – umbes 9 miljonit eurot aastas ja see on puha maksumaksja raha, siis meil on järgmised küsimused.
Kas minister peab sellist labast ja solvavat palagani põhimääruses sätestatud eesmärkidega kooskõlas olevaks? Kas minister peab õigustatuks Eesti kultuuri edendamiseks mõeldud maksumaksja raha kulutamist tema alluvuses olevates asutustes ja suurtes summades selliste taidlejate peale nagu Valge Tüdruk, kes ERM-i poolt palgati? Kas minister peab ERM-i juhti Laura Kipperit sobivaks jätkama oma ametis olukorras, kus muuseumi eelarvest kulutatakse raha artistide rahastamiseks, nagu seda on Valge Tüdruk, kes oma etteastega ÖÖ25 raames on selgelt vastuolus muuseumi põhimääruses kehtestatud eesmärkidega ning ei täida keskmise inimese ehk maksumaksja ootusi, mida peaks endas kandma Eesti Rahva Muuseum, vaid selle ajaloolise asutuse egiidi all edastatakse üdini kultuuritut, muuseumi pärandi ja väärikusega vastuolus olevaid tegevusi? Mida kavatseb kultuuriminister ette võtta, et takistada maksumaksja raha kulutamist Eesti riiklike kultuuriasutuste kultuurituses roppuste ja labasuste leviku peale?
Me elame liberaalse režiimi dekadentsi ajastul, kus iga nädal tuleb mingi uus ilgus peale, vahepeal on jõudnud juhtuda see, et ka ERR, mis on teine Kultuuriministeeriumi eelarvest raha saav asutus, suutis isadepäeval lagastada meie kõigi kultuuriruumi ja ka moraaliruumi. Ja siin on väga kontrastne, terav erisus selle vahel, mida kultuuriminister ütles meile infotunnis, kuidas tema ei saa mitte mingil juhul sekkuda oma otsealluvuses oleva muuseumi tegevusse või programmi. Küll aga minister lendas peale seaduse järgi sõltumatule ehk avalik-õiguslikule ERR-i nõukogu esimehele ja nõudis ERR-i nõukogult lausa seletuskirju. Põhjus oli selles, et ERR-i nõukogu esimees julges poole sõnaga ja ilmselt kogemata väljendada teatavat ebamugavust sarnase äärmusideoloogia ja labase dekadentsliku laamendamise vastu. Kuidas need käitumismustrid nii erinevad on?”
Kokkuvõtvalt rääkis Martin Helme: “Mitte midagi minister ei vastanud, ja see on ka vastus. Ega pilt on väga selge. On olemas ideoloogiline programm, et kultuuriasutuses, mis allub Kultuuriministeeriumile, muuseuminimelises kultuuriasutuses, mille põhimäärus küll ütleb, et peab tegelema soome-ugri etnose uurimisega, tegeletakse ilge, jälgi, labase roppusega maksumaksja raha eest.
Aga sinna ei sekkuta, sellepärast et see sobib ideoloogilise programmiga. Globalistlik ideoloogia, kultuuri hävitav, labastav ideoloogia sobib Reformierakonna poliitikaga. Sinna nad ei sekku, sest ei olegi vaja sekkuda, sest nad teevad midagi, mis neile sobib ja meeldib.
Mõni nädal hiljem oli jälle üks asi, mis neile meeldib. Isadepäeval esitlevad kaks homomeest Eestis kriminaalkorras karistatavat lasteostu kui mingisugust toredat isadepäeva ideaali. See sobib Reformierakonna õõvastava, äärmusliku, inimvihkajaliku maailmapildiga, laste, naiste ja perede vaenuliku maailmapildiga.
Esimeses kohas ei sekkuta, sellepärast et nii peabki minema, teises kohas sekkutakse ja nõutakse nõukogu esimehelt aru, miks ta piiksus selle vastu midagi. Ja valetatakse meile siin külma näoga, et esimeses kohas ei saa minister sekkuda, see on loominguvabandus, aga teises kohas ta peab sekkuma, ta peab aru nõudma.
Vabandust, ERR kui avalik-õiguslik, eraldi seadusega, nõukogu pannakse paika siin Riigikogu saalis, mitte ministri poolt – tal pole õigust isegi küsida neilt midagi! Tegelikult seaduslikku õigust ei ole.
Kõrval on põhimäärus, mille kinnitab minister, muuseumi peadirektor, mille kinnitab minister. Tal on kohustus talt aru pärida, mis jälkusega sa seal tegeled. Laura Kipper ei ole professionaal, kui ta toob sellise asja lavale. Ta ei ole professionaal, kui ta laseb oma muuseumis sellisel asjal juhtuda. Ta tulebki lahti lasta! Ta võib tore inimene olla, aga kui ta sellise asja lavale laseb, siis on ministril kohustus sekkuda, poliitiline kohustus sekkuda, sest ta peab kaitsma normaalsust Eestis, see on ta palga sees.
Aga ei, minister edendab ebanormaalsust, sest see on kooskõlas nende ilge maailmavaatega. Teises kohas, kus ilge maailmavaate edendamine toimub isadepäeva saates, sekkub minister siis, kui keegi seda kritiseerida julgeb. See on valelik, see on õõvastav, see on inimvaenulik, mis ta teeb. Ja loomulikult on see kahepalgeline ja kõigile meile näkkuirvitav.
Aga ministrile meeldib see, mida tehti seal ERM-is, ja meeldib see, mida tehti isadepäeva saates. Ainus koht, kus ta leidis endas mingisuguse sisemise tungi sõna võtta, oli see, kui keegi julges kritiseerida seda asja. Vaat siis läks rind kummi! Noh, ma ütlen, mittevastamine ka andis meile hea arusaamise asjast.”