Et kõige pisemal teatrikülastajal algusest peale huvi püsiks, on lavastaja Kaili Viidas nüüdki üht-teist nuputanud. Lapse esimese teatriseikluse «Semud ja sellid» tegelased on Viks, Rull, Juss ja Nähvits ehk neli kutsikat ja veel talutäis kodulinde ja -loomi ning lavastus on mõeldud põnnidele alates teisest eluaastast.
Kõik tegelased, Eesti talu hooned ja isegi saali sammastest kasepuud on kootud või heegeldatud Sigre Kodasma, Signe Sume, Kati Vlassovi, Ülve Rabbi, Silja Koppeli, Kaido Torni ja Viidase näppudel. Viidas tõdes, et töömaht on nii väikese lavastuse puhul olnud väga suur, sest see on valminud sõna otseses mõttes millimeeterhaaval. Iga majagi on natuke erineva iseloomuga.
Just kuulsin, et teie seljas oleva kampsuni on üllatuslikult kudunud balletitantsija-koreograaf Oleg Titov. Tänapäeval seostubki maaelu meist paljudele jõuluks villaseid sokke kuduva ja kinkiva (maa)vanaemaga. Kas kusagilt sealt tuli mõte ja julgus kogu lavakujundus ise kududa-heegeldada?
Olen vist eluaeg pidanud käsitööd au sees, sest mul on peres olnud vanatädi Tooni, praeguseks oleks ta üle 100 aasta vana. Ta oli nagu kolmas vanaema. Tema oli vana kooli naine, kes käed rüpes ei istunud, ja tal oli huvitav stiil: ta kudus lõngajääkidest. Tal oli koti sees miljon väikest kera, millest ta kudus pehmed imeilusad pastelsete üleminekutega sokid kokku. Ma ei ole varem ega hiljem näinud, et keegi veel niimoodi teeks.