Eestis sündis mullu rekordvähe lapsi. Olukorda ei aita lahendada lastetute survestamine, vaid olemasolevate perede ja lapsevanemaks saada soovivate inimeste tõhusam toetamine, arutlesid kasvatuspsüholoog Merilin Mandel ja rahvastikuteadlane Liili Abuladze.
Eesti seisab silmitsi ajalooliselt madala sündimusega, aga see ei tähenda, et inimesed oleksid pere loomisest loobunud. Statistika ja kogemuslood kinnitavad vastupidist: Eesti inimesed soovivad lapsi, kuid takistused on suured, mistõttu lükatakse laste saamist üha kaugemasse tulevikku. “Inimesed jäävad alati lapsi tahtma. Mure või hirm, et äkki varsti keegi ei saa lapsi, tegelikult ei õigusta ennast,” sõnas kasvatuspsühholoog Merilin Mandel Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”.
“Inimesed jäävad alati lapsi tahtma. Mure või hirm, et äkki varsti keegi ei saa lapsi, tegelikult ei õigusta ennast.” – Merilin Mandel
Ühiskondlik arutelu keskendub tihti küsimusele, kuidas veenda lapsi saama neid, kes seda ei soovi. Samas on see saateülaliste hinnangul ressursside raiskamine. Inimesed, kes on veendunud lastetuses, moodustavad külaliste sõnul ühiskonnas alati vähemuse ja nende survestamine ei anna soovitud tulemust. “Mul on tunne, et me keskendume liiga palju neile, kes ei taha lapsi saada. Arutame ühiskonnas liiga palju, kuidas neid ümber veenda, mis tundub jälle halb plaan,” tõdes Mandel, kes veab Instagramis ka ligi 30 000 jälgijaga vanemahariduse ja vaimse tervise teemadega tegelevat kontot “Jess, lapsed!”.
Demograafilise augu lappimiseks on psühholoogi sõnul märksa tõhusam suunata tähelepanu neile, kes juba on lapsevanemad või soovivad selleks saada, kuid põrkuvad takistustega. Siia hulka kuuluvad nii viljatusprobleemidega maadlevad paarid kui ka pered, kes kaaluvad teise või kolmanda lapse saamist. “Mina kasvatuspühholoogina tahaksin, et kõik lapsed sünniksid nendele inimestele, kes tahavad saada lapsevanemaks. Ma arvan, et see võtaks meil väga palju ühiskondlikke muresid ära,” arutles Mandel.
Saatekülaline Merilin Mandel Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Raha ei ole võluvits
Kuigi riiklikud toetused on olulised, ei ole rahapuudus saatekülaliste sõnul peamine põhjus, miks lapsed sündimata jäävad. Pigem määrab raha otsuse ajastuse. Valdav osa noori mõtleb hoopis sellele, kellega lapsi saadakse, kas suhe on stabiilne ja kas partnerile saab lapse kasvatamisel loota. “Põhiküsimus on ikkagi see, kellega ma need lapsed saan. Kas ma arvan, et ma saan nad kahekesi või jään tegelikult üksinda nende eest vastutama,” sedastas Merilin Mandel.
Tallinna Ülikooli vanemteadur Liili Abuladze sõnul lihtsaid lahendusi sündimuse tõstmiseks olemas pole. “Otsemeetmed kindlasti ei tööta. Neil võib olla mingisugune väga väike mõju, kui üldse, ja see on ajutine,” osutas ta. Pigem on tema sõnul mujal maailmas, näiteks Lõuna-Koreas, hakatud liikuma laiapõhjaliste toetuspakettide suunas, mis arvestavad inimese elukaarega ja pakuvad tuge läbi aastate.
“Umbes 10-15 aastat tagasi oli ühiskonnas kindlasti palju rohkem kindlaid norme, et kuidas pere loomine käima peaks.” – Liili Abuladze
Abuldaze sõnul on perede kindlustunde suurendamiseks kriitilise tähtsusega kodutööde võrdsem jaotus, kuid isade suuremat panustamist pärsivad visad iganenud hoiakud. “See puudutab otseselt hoolduskoormust, mis on Eestis siiamaani olnud põhiliselt naiste kanda. Lisaks laste eest hoolitsemisele võib ju tulla ka oma vanemate hooldamine. Need kõik on asjad, millele inimesed mõtlevad, kui nad mõtlevad pere loomise peale: et kas ma jaksan kõike seda kanda?” kirjeldas ta ja lisas, et mida ebaõiglasem hoolduskoormuse jaotus on, seda rohkem on inimese jaoks riske.
Teisalt tõi Abuladze välja, et kuigi selle toime on aeglane, võib just neil teemadel rääkimine olla üks abistav meede. “Umbes 10-15 aastat tagasi oli ühiskonnas kindlasti palju rohkem kindlaid norme, et kuidas pere loomine käima peaks,” kirjeldas ta.
Saatekülaline Liili Abuladze Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Kes on piisavalt hea lapsevanem?
Lisaks majanduslikele ja partnerlusega seotud muredele pärsib saatekülaliste sõnul pereloomet hirm mitte vastata ühiskonna kõrgetele ootustele. Vanemad kardavad sageli, et nad ei suuda olla piisavalt head, mis tekitab ärevust ja ettevaatlikkust, eriti kui puudub toetav kogukond.
“Kasvatuspsühholoogina ma ju näen neid lugusid kõrvalt. Ma näen neid nutvaid lapsevanemaid, eriti emasid, kes põhimõtteliselt täiesti klaustrofoobselt on oma süümekate sees. Mõni ime, et nad kardavad näiteks teist või kolmandat last saada, kui nad vaimselt täiesti sodid on,” kirjeldas Mandel ja tõi välja, et oma rolli mängivad nii ühismeedia kui ka lapsevanemad ise.
“Selleks, et olla piisavalt hea lapsevanem, pead lihtsalt kasvatama lapse lühidalt öeldes piisavalt normaalseks inimeseks.” – Merilin Mandel
Ootused võiksid tema sõnul emadele madalamad olla, sest siis ei tunduks lapsevanemlus ka isadele nii hirmutav. “Selleks, et olla piisavalt hea lapsevanem, pead lihtsalt kasvatama lapse lühidalt öeldes piisavalt normaalseks inimeseks. Sa ei pea pugema nahast välja ja ohverdama kogu oma elu. Elurõõm jätkub ka siis, kui sa lapsevanemaks oled saanud,” rääkis ta.
Palju on Mandeli sõnul kinni aga mõtteviisis. Ta tõi välja jälgijaskonna seas kogetud näiteid, et töökollektiivides ja sõpruskondades võib lapsega koju jääv isa sattuda teiste meeste naeruvääristamise alla – see vähendab meeste julgust isarolli võtta. “Siis tekib sisemine tõrge, kus sa ei taha silma torgata mingi asjaga, mille puhul on oht, et sind arvestatakse kogukonnast välja,” selgitas ta.
Laias plaanis ei ole saatekülaliste sõnul mõistlik kedagi sundida. Pigem vääriks Abuladze sõnul uurimist isiklikud lood – mis põhjustab seda, et mehed sageli laste eest hoolitsemises ja teistes nö majapidamisega seotud tegemistes ei osale. Samuti tuleb tema sõnul luua inimestele turvatunne, mis kestaks läbi erinevate eluetappide, mitte vaid lapse sünnihetkel. “Ma kogu aeg rõhutan laiema keskkonna loomist, kus kõik inimesed saavad realiseerida oma elusoove: see on põhieesmärk,” tõdes rahvastikuteadlane.
Saatejuht Marii Kangur (keskel), külalised Merilin Mandel ja Liili Abuladze Autor/allikas: Priit Mürk/ERR