Tänapäev, Texas. Morgani elu on viimased kuusteist aastat dikteerinud noorelt emaks saamine. Suure pühendumuse viljaks on kena ja nutikas musterteismeline Clara. Pereisa Chris on jõudsalt karjääriredelil roninud, nii et nad saavad elada mugavalt, kuni mees satub autoõnnetusse, mis toob päevavalgele räpased saladused ning lööb ema ja tütre suhtesse kiilu. Clara kuhjatakse üle käskude ja keeldudega, mis paneb teda igal võimalusel kodust põgenema, et veeta aega Milleriga, hiljuti kohatud vanema koolivennaga. Morgan saab oma muret jagada vaid õemehega, kes oli noorpõlves tema silmarõõm.
Colleen Hoover «Kahetsuse värv» Foto: Raamat
Jõudsin enne kinos käimist lugeda kaks esimest peatükki ehk tutvuda mõlema põlvkonna esindajatega. Nii jäi filmi vaadates kohe silma, kuidas Clara juba algusminutitel risti vastupidi käitus – nimelt otsustas ta raamatulehtedel raudkindlalt, et kopitusehais on etem kui autosalong deodorandiga üle lasta, aga ekraanil asus kohe sussutama. Edasi võttis lugu üllatava pöörded, kus draamat jagus täie raha eest, kurbust, nalja ka. Kui taas raamatu kallale asusin, jäi erinevusi muidugi rohkem silma, alustades mõlkideta jäänud autost ja lõpetades Clara-Milleri filmiprojekti välja jätmisega.
«Kahetsuse värv» keerleb ümber kellegi armastamise, kes on juba võetud, või siis selle tunde maha surumise. Kumb siis on õige variant – üks suhe rikkuda või oma südant ignoreerida? Nii ema kui ka tütre vaatepunktidest leiab rohkelt leina, süütunnet, viha, meeleheidet ja kirglikkust. Mõlema puhul kehtib igivana tõsiasi, et täie tõe rääkimata jätmisest sünnib rohkem kahju kui kasu. Õnnetus paiskab nende elu kaosesse ja kumbki jääb oma tunnetega üksi. Hooveri viis leinaga tegeleda on aga kaotusvalu kiirelt tabumaiguliseks armuvaluks teisendada. Clara peatükkidest koorub välja sulaselge noortekas esimese armastusega, samas kui Morgan seisab küsimuse ees, mis siis, kui ta oleks nooruspõlves valinud teise kuti.
Kokkuvõttes eelistan siinkohal filmi raamatule. Näitlejad andsid leina sügavamalt edasi ja mitmed seigad olid filmis meeldejäävamalt lahendatud. Eriti meeldis mulle piinlik stseen, kus Morgan pärast matust Clarale järele läheb. Mul on nii kahju, et kõik oranži värviga seonduv filmist välja jäi ja seega muudab filmi eestikeelse pealkirja arusaamatuks.