“Mo Papa”
Taas on Eesti filmimaastiku Don Quijote Eeva Mägi istunud oma truu Pegasuse selga, võtnud kätte puretud oda ja astunud võitlusse tuuleveskitega suure kunsti nimel. Tuuleveskite peal on Eesti filmifondide logod ja lahing on põhimõtteline – kas autoril on nn. jumaliku loomepuudutuse tulemusena õigus eirata rahastusvoorude reegleid ja kas otsustavatel ametnikel on seda õigus teha. Õigusriigis jõuti järeldusele, et eirata ei saa. Jumalikku puudutust pole võimalik seaduse keelde panna. Eeva Mägi peaks juristina mõistma, et reegliväline erand toob kaasa kaebuse hoopiski kelleltki kolmandalt. Kelleltki, keda pole muusa võib-olla puudutanud ja kes toetub kirjasõna igale täpile.. Seaduse ees peaksid ju kõik olema võrdsed, iseasi, kas neid seadusi ehk saaks täiendada või mitte, aga tundub, et teatri- ja filmivallas üksteise järel tekkinud rahastusskandaalide protestid on üksteisele risti vastukäivad: ühed ütlevad, et pole vaja mõõdikuid ja tõde peaks sündima argumenteeritud arutelu käigus. Teised jälle vastupidi, et oleks vaja mõõdikut ja arutelu on liiga läbipaistmatu meetod… Ilmselt peame olema õnnelikud, et meil on demokraatia ja me nende asjade üle üldse arutada ja vaielda saame.
Ja kui vaidluse õigusest sünnivad sellised filmid nagu “Mo Papa”, siis pole ju üldjoontes kurta. Siin on voolavust ja inertsi kaasa minna ootamatustega, mis ei pruugi kuskile välja viia, aga loovad omamoodi õhustiku. Lõpp on natuke non-ending, aga nii on Eesti filmides viimasel ajal päris tihti kombeks. Küsimus, et kui eesmärk on filmi teha ilma stsenaariumita, siis kas ongi vaja vormistatud ending või mitte? Kui meetod on sõnum ja teekond ongi eesmärk, siis kuidas on lood finišiga? Ma ise tunnen, et oleks võinud vajutada mulle kuskile sügavamale, dramaturgiliselt. Kasvõi sinna, kuhu surus mõni teine stseen, näiteks Riko vilega ära saatmine raviasutusse (?). Väga hea.
“Mo Papa” Autor/allikas: Kaader filmist
Tundsin filmi vältel, et peategelast Eugenit kehastava Jarmo Reha ja Riko osatäitja Paul Abilise kõnepruuk on küll liialt koolitatud selleks, et välja vedada Kopli orbude-lastekodulaste igapäevane suhtluskeel. Kuidagi vormistatult väljendasid end ja karakterite sotsiaalne taust ei kõlanud nende kõneviisiga eriti kokku. Ester Kuntu sobitus selles trios selgelt kõige sujuvamalt temale pandud ossa. Küll aga võib ju siinkohal mõelda, et need kolm ongi keskmisest õrnema hinge ja pehmema olekuga tegelased, keda just seetõttu on sootsiumist välja ja üksteisega suhtlema surutud. Natuke nagu heidikud heidikute seas. Isekeskis omas mullis, kus tohibki täislausetega rääkida, tavapärase “tra, ma annan sulle molli” asemel.
Teema on üldjoontes hea ja film ilus. Trio kõrval jääb kõnealune Papa (Rednar Annus) küll selgelt teiseks viiuliks, isegi kõrvaltegelaseks, aga eks elu ongi selline, miks siis mitte ka film.
Üldjoontes on “Mo Papa” midagi sellist, millel on päris keeruline oma vaataja üles leida. Laialdases osas omavahenditega tehtud vabakulgev arthouse-teos, mis otsib tabamatut ilu seda sõnadesse panemata. Tundub, et kogu see Mo-filmlide saaga võib hakata veel kuidagi erimoodi tööle lähitulevikus, kui on oodata veel kaht sama mõttelise sarja teost, “Mo Amor” ja “Mo Hunt”.
Kui nüüd Don Quijote juurde tagasi tulla, siis kas me seda lugedes oleme kunagi arvanud, et ta peaks kuskile “kohale” jõudma? Pigem mitte. Võitlus on tema eksistentsi kese, mis hoiab põhimõtete mõõga vaheda. Mis aga saab siis, kui tuuleveskid on alistatud? Olemine kaotab mõtte. Seetõttu ei teagi, kas peaks tiimile soovima võitu või igavest võitlust.
“Peetrikese jõulurobot”
Tunamullu (äge sõna, eks?) ilmunud viieosalise anima-omnibus-filmi “Kaka, kevad ja teised” üks osa on nüüd järje saanud: Mikk Mägi filmist “Pilt, mis öösel liigutas” tuttavad tegelased seiklevad nüüd Eestimaa maarajoonides jõulude paiku, kus tuleb rinda pista kontrolli alt väljunud ülesooritava robotist jõuluvanaga. Ja juba tekivad esimesed küsimused: kui “Peetrikese jõulurobot”, samuti Mikk Mägi lavastatud, on järg “Pildile, mis öösel liigutas”, siis miks on see kinodes kokku pandud hoopis Oskar Lehemaa “Kadunud sokkidega”. Sellepärast, et see oli kõige menukam? Tundub täiesti kureerimata lüke, mis on turunduslik, aga üldse mitte sisuline.
Oleks ju loogiline vaadata sama lastekamba seiklusi kahe loo vältel järjest, Mikk Mägi universumis, mis tundub omakorda olevat mingi kõrvallugu tema ja Lehemaa “Vanamehe filmile”. Lisaks sellele on Vanamehe multikate sarjast välja kasvanud Mägi asjad pigem mõeldud vähe vanematele või vähemalt julgematele koolilastele ja varateismelistele oma raju huumori ja tugevate žanrielementidega, “Kadunud sokid” on aga puhas lastekas ja kahe siin kokku pandud filmi sihtgrupp tundub pealiskaudsel arvamisel täiesti erinev.
“Peetrikese jõulurobot” Autor/allikas: Kaader filmist
Kellele on see seanss mõeldud? Võib-olla on just sellepärast pandud Mägi uuele filmile pealkirjaks justkui süütukesena näiva “Peetrikese jõulurobot” (ilmselt viide Nukufilmi esimesele animafilmile “Peetrikese unenägu”), aga nunnust pakendist koorub midagi veidi äkilisemat, mis alla kümne aastastele võib ikkagi ka traumaatiliselt mõjuda. Iseenesest samas ükskõik (kas lapsed kinos hirmust karjuvad või mitte – ho-ho-hö!), aga püüan näha loogikat, mis viis tulemuseni, mis ei lase Mägi uuel filmil sel moel esile tulla nagu võiks.
Kui nüüd need kinoseansi pakenduse ja pealkirjaga seotud nihked kõrvale panna ja ainult filmi vaadata, siis ei jõua robotilugu päris oma eellase tasemele (seekord pole stsenarist ka Andrus Kivirähk vaid Mikk Mägi ise) ja mõnevõrra jääb asi stsenaarselt ebaloogiliseks, aga on ka siin visuaalselt haaravaid ja meeldejäävaid momente. Meenutab ausalt öelda mulle kohati Aardmani “Libajänese needust” nii koletise näitamise-varjamise poolest (läbi varjude jne) kui ka tegelaste liikumise poolest, aga kuna nägin toda päris ammul, siis võib seos olla meelevaldne. Küll aga on pealkiri iseenesest päris hea viide: sisu ja kest oleks paremas vastavuses, kui ka selle filmi nimi oleks pigem “Jõuluroboti needus” või midagi sellist.
Jõuluajal kodumaise tootega välja tulla on päris keeruline, sest pakkumisel on rohkelt kobedamaid jõulufilme ja hooajalisi sihtotstarbelisi odavtooteid – leidsin praegu kuus-seitse tükki, pluss rohkelt muud lasteprogrammi igale vanusele nagu “Wicked 2”, “Zootropolis 2”, horrorimast osakonnast “Viis ööd Freddy baaris 2”. Igaühel, nagu taga asuvast numbrist näha, juba mingi fännibaas varasemast olemas. Loodame, et “Peetri seiklused maarajoonides 2” ka omale publiku leiab.
“Valguse murdumine”
Islandi arthouse-draama on juba pool soovitust iseenesest, sest nende maailma on ikka huvitav vaadata. Lavastaja Rúnar Rúnarsson jõudis lühivormidega lausa Oscari nominatsioonini välja (“Viimane farm”, 2006), aga pikad pole seni eriti meeldejäävad olnud. “Valguse murdumine” tundus pärast Cannes’is linastumist samuti veidi argine, aga samas on filmi õhustik – karge ja kahkjas, pisarate tagasi hoidmise ja leinaga looritatud – meelde jäänud nagu ka mõned mõjuvad kujundid, mis filmi sisu ja mõtte ära visualiseerivad (murduv valgus).
“Valguse murdumine” Autor/allikas: Kaader filmist
Tegelaskond pole ka mingid lakutud heaoluühiskonna noored, keda on casting-agentuuri kataloogist filmi tarbeks otse tellitud, vaid pigem noored hardcore-rokkarid. Päris huvitav käsikiri, hea kinomaterjal, kõhedast teemast ja morbiidsevõitu sisust hoolimata üllatavalt soe narratiivne draama mis mõjub ikkagi elujaatavalt.
“Sean Combs: The Reckoning”
Suvel oma süüdistuste kõrval vägagi leebe 50kuulise vanglakaristusega pääsenud räppar ja muusikamogul Sean Combs ehk P. Diddy polnud seni oma tõelist karistust kätte saanud, sest Combsi hämaraid tegusid alati kritiseerinud rivaal 50 Cent on nüüd oma raha ja energia tootjana panustanud neljaosalisse minisarja, kus tuleb päevavalgele nii mõndagi senikuulmatut.
Muusikahuvilisele on seda ikka väga huvitav jälgida, kuidas läbi Uptown Recordsi tõusis Combs Bad Boy Entertainmenti loojana USA idakalda ja siis kogu Ameerika muusikatööstuse etteotsa, stratosfäärilisse kõrgusse nii edu kui raha poolest. Täielik anomaalia, sest olen teda alati pidanud täielikuks hampelmanniks, kellel pole nägu ega tegu, kes ei oska räppida, tantsida ega laulda ja kelle olemuses ei tundunud iial olevat midagi püsivamat kui lihtsalt raha- ja kuulsusejanu.
“Sean Combs: The Reckoning” Autor/allikas: Netflix
Need, kes mäletavad 1990ndate keskpaiga East Coast vs West Coast räpilahinguid, olid enamasti ikka läänekalda tüüpidega rohkem sünkroonis. 2Pac, Dr. Dre, Snoop Dogg jne. Filmist tuleb välja, et mõlemal kaldal juhtisid tegevust psühhopaatsed egomaniakid ja kurjategijad, kes ajasid andekad räpparid oma surma. Siin on Diddyt selgelt võrreldud läänekaldal Death Row Recordsit juhtinud elukutselise retsidivisti Suge Knightiga, ja Combsi taust paneb ju ka mõtlema – tema isa töötas sellise mehe organisatsioonis nagu Frank Lucas – idakalda legendaarseim narkoparun, keda filmis “American Gangster” kehastab näiteks Densel Washington. See on nagu PÄRIS maffia, mitte mingi räpimeeste poosetamine. Eriti karm on aga ka see, kuidas siin sarjas suudetakse üsna veenvalt ära tõestada, et Tupac Shakuri mõrva taga oli samuti Combs.
Sari on sensatsiooniline, ent mitte püüdlikutl skandaalne. Argumendid kaalutletud ja tõendid usutavad. Kui siit ei õnnestu ka Combsile lisakaristust juurde saada – kuigi sarjamaailmast on sarnaseid edukaid näiteid võtta, kui dokksari toob reaalse karistuse, kasvõi kohustuslik vaatamine “The Jinx” –, siis tema maine korrodeerimisel on sellel siiski kindlasti oma mõju. Hoian pöialt 50 Centile, sest praeguse seisuga saab Combs vanglast mõne aasta pärast välja ja üldiselt on tema ümber palju surdud ka väiksemal põhjusel, kui kogu karjääri ja varanduse hävitamise katse.
“Lil Triloogia”
Loovtiim Taavi Arus ja Ivar Murd on viie aasta jooksul “Eesti lugude” lühidokkide sarjas välja toonud kolm pooletunnist tõeislufilmi, mida ühendab teema “Eesti subkultuurid”. “Lil Eesti” (2021) rääkis Eesti uuest hiphopilainest, ka pika versioonina kinos linastunud “Eesti rula lugu” (2024) siinsest rulatamise ajaloost ja tänapäevast ning nüüd siis valgustas “Kõik teevad kõike valesti” tänavu välja uue pungiskeene.
“Kõik teevad kõike valesti” Autor/allikas: Kaader filmist
Kõik kolm tulevad linastusele temaatilise autoriseansina “Lil triloogia”, Von Krahlis ja Elektriteatris. Von Krahlis kohal Murd, Elektriteatris on Arus koos uue pungifilmi ühe peategelase Riste Sofie Kääriga.