Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all Venemaa ja mälu. Mälupoliitika omandas süsteemse praktika eelmisel sajandil, kui riigid õppisid kollektiivset teadvust juhtima, märgib Tiido.
Meie isiksus kujuneb paljuski mälu abil. Samuti on inimeste jaoks tähtsad lood, narratiivid. Rahvad loovad lugusid võitudest ja kustutavad mälestusi kaotustest. Me elame maailmas, kus parima loo pajataja on mõjukam kui selgeima mõtte esitaja. Hea näide mälu ja narratiivide kasutamisest on meie idanaaber Venemaa.
Võime täheldada kahte suunda. Ühelt poolt kujundatakse võimudele sobivat mälu ja selleks vajalikke narratiive. Teiselt poolt püütakse kustutada sobimatut mälu ja sellega seotud narratiive.
Mälu on alati poliitiline, seda mõistsid juba iidsed valitsejad, kes püstitasid triumfikaari oma võitude tähistamiseks ja hävitasid lüüasaanud vastase mälestusmärke. Mälupoliitika omandas süsteemse praktika eelmisel sajandil, kui riigid õppisid kollektiivset teadvust juhtima. Mälu materialiseerub ajalooõpikutes, mälestusmärkides väljakutel ja tänavatel, riiklikes pühades, muuseumites, ajaloolistes filmides ja avalikes aruteludes.
Venemaal on mälu kujundamine ja võimudele sobivate narratiivide loomine seatud jooksvale lindile. Ajalooõpikud on keskselt koostatud ja sundkorras kõigile kohustuslikuks tehtud. Kuna lapsepõlves kogetu võib mällu jälje jätta ja hiljem mõju avaldada, toimub mälu kohandamine ja ajude komposteerimine juba lasteaiast peale. Oleme sellest ka taustajuttudes varem rääkinud.
Üldiselt on riikides ühiskondlikud ühendused, mis pakuvad alternatiivseid mineviku nägemusi. Venemaal on see küsimus lahendatud väga lihtsalt, kõik mittesobivad ühendused on keelustatud. Näitena võib tuua represseeritute mälestust au sees pidanud Memoriaali. Selle liikmed tegelesid konkreetse mäluga, iga aasta oktoobri lõpus koguneti, et ette lugeda stalinismi ajal represseeritute nimesid. Seda tehakse praegugi, kuid võimud teevad kõik nende kogunemiste takistamiseks.
Et rahval mälu asemel tühja kohta ei jääks, leiutavad võimud uusi mõisteid, väärtusi ja rahvuslikke koode. Impeeriumliku teadvuse pärinud vene rahva kuvand on alles kujunemas, kuid võimude juhtimisel. Üleminek nõukogude inimeselt vene inimesele on põhimõtteliselt juba toimunud, kuid sellest näikse Kremlile vähe olevat. Otsitakse uut liimi rahva ühendamiseks ja seni on selleks leitud patriotism. Praktikas tähendab see vastasseisu tunde levitamist ehk negatiivse identiteedi kujundamist.
Jutt, et Venemaa on pidevas ohus, teda rünnatakse, sõda Ukrainas on Suure Isamaasõja jätk, kõik see on mõeldud muu hulgas ka elanikkonna mitte kõige parema eluolu põhjendamiseks.
“Teadusliku kommunismi asemel on kõrgkoolides sisse viidud “Vene riigi aluste” kursus.”
Kujundatava identiteedi aluseks on mitte armastus oma rahva vastu, vaid “võõrapärase” vihkamine, soov teda võita ja kui rahumeelsel teel ei õnnestu, siis sõjaga. Teadusliku kommunismi asemel on kõrgkoolides sisse viidud “Vene riigi aluste” kursus.
Kaitseministeerium tegi ettepaneku luua riiklik kontseptsioon “Venemaa vaenlase kuvandi konstrueerimiseks”. Mõte leidis väljenduse sõjalis-akadeemilises ajakirjas ilmunud artiklis, mille pealkiri oli “Vaenlase kuvand ja selle tähendus sõjaväelaste sõjalise motivatsiooni jaoks”.
Põhjus on lihtne, ei saa piirduda laste ja tsiviilelanikkonna ajude programmeerimisega, peab eraldi käsile võtma ka Ukraina vastu sõdima suunatavate sõjaväelaste innustamise. Kui vaenlast ei vihka, ei pruugi olla mingit soovi sõdida.
Vaenlase negatiivset kuvandit arvatakse võimaliku olevat kujundada suvalisel alusel – poliitilisel, usulisel, majanduslikul või rahvuslikul. Propaganda peab vaenlase kohta ka valetama ja sõjaväelane peab oma peas kujundama vaenlasest koletise, keda vaja hävitada.
Kuna inimese tapmine on mingil määral üldiste moraalinormide ja terve psüühika puhul raskelt vastuvõetav, tuleb vaenlasele omistada kõik inimlikud pahed, näiteks joomarluse, narkomaania, vargused, alatuse, julmuse ja nii edasi.
Kõige selle mõju võib olla puudulik, kui eelnevalt mäluplatsi ja narratiivide valdkonda puhtaks ei tehta. See puudutab kirjandust, ajakirjandust, kultuuri, inimesi jne.
Alustati televisioonist ja internetist kui enim levinuist. Praegu käivad Venemaal regiooniti interneti valikulised väljalülitamised ja näib, et kavas on üleminek üleilmsest võrgust täielikule eraldumisele. Järgmisena võeti ette väiksema auditooriumiga meediakanalid, näiteks raadiojaamad.
Paralleelselt käis ka erinevate arvamusliidrite töötlemine. Siis jõuti raamatuteni. Septembrist keelati “välisagendi” tiitli saanud autorite raamatute müük ja hakati neid raamatukogudest ära korjama. Jõustruktuurid hakkasid kirjastusi läbi otsima, et keelatut konfiskeerida.
Asi kisub absurdini, kuna keelustatakse või kuulutatakse soovimatuks ka välisriikide akadeemilisi ühendusi. Nii näiteks kuulutati “soovimatuks organisatsiooniks” Cambridge’i ülikool. Kuna seal on tugev antiikajaloo keskus, tsiteerisid Vene uurijad tihti sealseid autoreid. Nüüd on see keelatud, tsiteerimine võrdub soovimatu organisatsiooni tegevuses osalemisega ja võib kaasa tuua süüdistuse “ekstremismis”. Venemaal endal keelduvad aga osa arhiive väljastamast uurijatele materjale stalinismi kohta.
Stalinism on omakorda rehabiliteeritud, mälestusmärgid diktaatorile kerkivad kogu Venemaal. Huvitav on võimude tegevus okupeeritud Ukraina aladel. Ajal, mil elanikkonnale teenuste tagamiseks raha ei jätku, kerkivad neis piirkondades uued mälestusmärgid nagu seened pärast vihma. Selleks raha kokku ei hoita. Ilmuvad mitte ainult uued mälestusmärgid isamaasõja meenutamiseks, vaid ka Ukraina sõja tegelaste glorifitseerimiseks. Üle Venemaa on neid juba üle 1700.
Mõned varasemad mälestusmärgid on omandanud kaks uut kõrvalnähtust. Ühelt poolt liidetakse neile viited Kiievi Venemaa sõdadele ja teisalt niinimetatud sõjalisele erioperatsioonile ehk Ukraina sõjale. Krasnõi Lutši linna tekkis näiteks triumfikaar, mis kuulutati Luganski alade kõigi aegade kaitsjate põlvkondade vahelise sideme sümboliks alates vürst Igorist kuni nüüdse sõja tegelasteni.
George Orwelli tees, et kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku; kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku, on Vene võimude poolt hästi omandatud.
Viited lugemishuvilistele