ERC-i väljakujunenud teadlase grandid (Consolidator Grant) on Euroopa teadusrahastuse üks mainekamaid ja konkurentsitihedamaid rahastusinstrumente. Tänavu said rahastuse vaid ligikaudu 11 protsenti taotlejatest: Eestist Tartu Ülikooli kliimafüüsika kaasprofessor Velle Toll, molekulaarse taimefüsioloogia kaasprofessor Hanna Hõrak ning genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk.

Korstnatest katselaborid

Kliimafüüsika kaasprofessor Velle Toll asub uurima inimtekkeliste õhusaasteosakeste ja pilvede vastastikmõju. Saasteosakesed jahutavad kliimat, muutes pilvi heledamaks ja pikendades nende eluiga. Jahutava efekti täpne ulatus on aga siiani teadmata.

Seni on teadlased analüüsinud sadu inimtegevusest saastunud pilvealasid, kuid uus projekt laiendab teadlaste haaret miljonite juhtumiteni. See võimaldab eristada olulist ebaolulisest. “Kuna ilma muutlikkusest tingitud müra on tugev, on põhjuslik signaal ehk kuidas õhusaaste osakesed pilvi mõjutavad, sellest tihti nõrgem. Nüüd, kui meil on palju juhtumeid, saame uurida ka neid protsesse, mille puhul signaalid on nõrgemad,” selgitas Toll.

Uuringu tulemused võivad oluliselt mõjutada kliimaprognoose. Praeguse arusaama järgi on saaste jahutav mõju kompenseerinud umbes ühe kolmandiku kasvuhoonegaaside soojendavast mõjust. Kui selgub, et aerosoolide jahutav mõju on arvatust tugevam, tähendab see, et õhku puhtamaks muutes võib kliimasoojenemine veelgi kiireneda. “Kuna see on küsimus, mis mõjutab rahvusvahelist kliimateadust ja -poliitikat väga tugevalt, on väga oluline uurida riski, et oleme õhusaaste osakeste jahutavat mõju alahinnanud,” märkis Toll.

Kaasprofessori nägemus ulatub ühest projektist kaugemale. “Meie unistus on, et tehaste korstnate katselaborina kasutamisest kasvaks välja eraldiseisev uurimisvaldkond kliimateaduses. Eesmärk on luua tehnoloogiline lahendus – avatud teaduse platvorm, kuhu saaksid panustada erinevad töörühmad ja teadlased,” ütles ta.

Toll lisas, et grant on oluline kohaliku kliimaga tegeleva kogukonna säilitamiseks: “Füüsika instituudi juures tegutseva kliimauuringute keskuse teadustöö jaoks on see oluline faas. Kindlasti aitab see hoida neid inimesi, kes meil on, ent kaasata ka uusi teadlasi ja eksperte.”

Taimede varjatud hingamisavad

Kui Toll vaatab taevasse, siis molekulaarse taimefüsioloogia kaasprofessor Hanna Hõrak uurib mikroskoopilisi avasid taimelehtedel, mille kaudu toimub gaasivahetus. Hõraku töö keskendub kitsamalt küsimusele, miks on osadel taimedel õhulõhed ka lehe ülemisel küljel, samas kui enamikul liikidel asuvad need vaid lehe all.

Kaasprofessori sõnul on teema seni teadusmaailmas teenimatult varju jäänud. “Teadmine, et ülemised õhulõhed on olemas ja mingil hulgal liikidel on neid võrreldaval hulgal alumistega, on õhulõhebioloogias jäänud kuhugi perifeeriasse. Hetkel ongi maailmas enam-vähem kolm laborit, mis sellega tegelevad, neist üks on minu oma,” kirjeldas Hõrak.

“Võrdlemisi lühikese aja jooksul, alustasime aastal 2020, on meil õnnestunud luua toimiv uurimisrühm. Oleme mingis mõttes selle valdkonna pioneerid ja seetõttu on see kõik väga põnev,” lisas Hõrak.

Projekti eesmärk on mõista mehhanisme, mis reguleerivad õhulõhede teket lehe eri pooltel. Teadmisest võib tõusta erilist kasu tuleviku põllukultuuride aretamisel. Õhulõhede paiknemine mõjutab otseselt taime veekasutust ja saagikust.

Kuigi uuringul on selge praktiline väljund sordiaretuses, on projekti vundamendiks just alusteadus. “Igasuguse rakenduse või innovatsiooni eeldus on alusteadus ja avastused. Innovatsioon ei tule sellest, kui me midagi optimeerime. See saab tulla ainult sellest, kui saame täiesti uusi teadmisi, mida meil praegu veel ei ole,” selgitas Hõrak.

Naiste tervis ja hormoontundlikkus

Kolmas grant läks genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessorile Triin Laisale, kes hakkab lahkama naiste hormoontundlikkuse ja geneetika seoseid. Projekti eesmärk on mõista, miks reageerivad naiste kehad normaalsetele hormoonikõikumistele nii erinevalt. Ühel ei teki mingeid kaebusi, teisel häirib see aga oluliselt elukvaliteeti.

Laisa sõnul on teemat ümbritsenud pikalt stigma. Endiselt pole harvad juhud, kus hormoone tuuakse põhjusena, miks ei sobi naised juhtima firmasid ega isegi autot. “Naistest ja hormoonidest räägitakse väga palju negatiivses kontekstis. Ma tahaks loota, et teaduspõhine lähenemine aitab täita lüngad, mis meil seni selles hormoontervise valdkonnas on, ning see jätab vähem ruumi väärarusaamadele ja stereotüüpidele,” ütles ta.

Uuringus kasutab ta kolleegidega Eesti geenivaramu andmeid ja uudseid rakumudeleid. “Projekti puhul toodi välja just väga mitmekülgset lähenemist: me ei keskendu mitte ainult geneetikale, vaid ka tervisetrajektooridele, ja paneme sinna juurde funktsionaalsed katsed. Lisaks vaatleme hormoontundlikkust mitte üksikute seisundite kaupa, vaid spektrina läbi kogu elukaare ja proovime kaardistada sümptomeid võimalikult laialt,” kirjeldas Laisk.

See võimaldab liikuda lihtsarest statistilistest seostest kaugemale. “Funktsionaalsete katsete käigus hakkame vaatama seda mehhanismi laiemalt: kuidas füsioloogilises kontekstis toimuv hormoonide kõikumine mõjutab geeniekspressiooni ning kas see võib aidata seletada mõne alloleva geneetilise eelsoodumuse vallandumist,” lisas kaasprofessor.

Pikema plaanis aitavad need teadmised liikuda täppsismeditsiini suunas. Igale naisele saaks määrata just talle sobiva ravi või rasestumisvastase vahendi, vähendades kõrvaltoimete riski.

Teadusmaailma kvaliteedimärk

Euroopa Teadusnõukogu (ERC) väljakujunenud teadlase grandid on suunatud teadlastele, kellel on doktorikraadi kaitsmisest möödas 7–12 aastat ning kes on juba tõestanud oma potentsiaali iseseisva uurimisrühma juhina. Sõel on äärmiselt tihe: tänavuses voorus laekus 3121 taotlust, millest rahastuse pälvis vaid 349 projekti ehk ligikaudu 11 protsenti kandideerijatest.

Kõik kolm grandi kestavad viis aastat, pakkudes stabiilsust ja võimalust keskenduda alusteadusele. Triin Laisa projekti eelarve on 1,86 miljonit eurot, Velle Tolli ja Hanna Hõraku projektide maht ulatub 1,99 miljoni euroni.