“Mittediplomaat,” iseloomustab väljaanne Kallast tuleva aasta Euroopa poliitika kujundajate pingereas.
“Ajal kui Euroopa seisab silmitsi USA president Donald Trumpi jõulise naasmisega maailmaareenile, on 48-aastasest Kaja Kallasest saanud maailmajao mitteametlik tõekuulutaja. Kui teised keerutavad või otsivad pehmemat sõnastust, siis Euroopa Liidu välispoliitika juht ei karda – kriitikute sõnul lausa liigse agarusega – diplomaatilisi stampe purustada ja asju õigete nimedega nimetada,” kirjutab Politico.
Väljaanne märgib, et Kallasele on liit Ameerika Ühendriikidega elutähtis – kuid vaid seni, kuni see püsib usaldusväärsena.
Politico tõi esile, et kui Trump süüdistas oma teise ametiaja alguses Euroopat Ukraina abistamises venitamises, andis Kallas vastulöögi, viidates, et Euroopa Liit on Kiievi toetamisel USA-st rahaliselt rohkem panustanud. “Selle asemel, et USA presidendi pilgu all teiste riigijuhtide kombel kohkuda, süüdistas Kallas teda järeleandlikkuses Venemaa presidendi Vladimir Putini suhtes,” märgib väljaanne.
Väljaanne meenutas, et enne Brüsselisse jõudmist oli Kallas kolm aastat Eesti peaminister, juhtides riiki ajal, mil tuli toime tulla Venemaa Ukraina-sissetungi põhjustatud vapustustega.
“Euroopa Ülemkogudel teenis ta maine kui üks mandri selgemaid hääli Venemaa küsimustes – kompromissitu, kannatamatu ja sageli õigusega. Kuigi tema lähenemine tekitas pahameelt – sealhulgas tollases Saksa kantsleris Angela Merkelis –, tõstis see tema profiili piisavalt, veenmaks kolleege tegema temast Euroopa ühise välispoliitika nägu,” kirjutab Politico.
Samas tõdevad ajakirjanikud, et praegusel ajal ei hinda Kallase liikmesriigid tema otsekohesust alati kõrgelt. “EL-i välisasjade kõrge esindajana peab ta rääkima bloki 27 liikmesriigi valitsuse eest, sealhulgas Putini-meelsete juhtide nagu Viktor Orbani ja teiste eest, kes eelistaksid pehmemat tooni,” rõhutas väljaanne.
Samuti on Kallas sattunud vastuollu oma vahetu ülemuse, Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga. Kallase katse värvata oma paremaks käeks vastuoluline EL-i ametnik Martin Selmayr nurjati von der Leyeni lähikondsete vastuseisu tõttu.
Politico märkis, et Kallas on mõista andnud, et ei kavatse lasta end ohjata. “Olles esimene endine valitsusjuht sellel ametikohal, tõrjus ta oma eelkäija Josep Borrelli kriitikat. Endine Hispaania välisminister oli heitnud EL-ile ette vähest tegutsemist Gaza küsimuses.”
“Borrelliga ei juhtunud midagi,” ütles Kallas toona ajakirjanikele. “Meil õnnestus humanitaarabi Gazasse toimetada.”
Politico leiab, et see, kas tema otsekohesus osutub takistuseks või Euroopa diplomaatia uueks mudeliks, määrab tema ametiaja edu – ja võib-olla ka Euroopa Liidu hääle kõlapinna karmimas maailmas.
Euroopa mõjukate tabeli tipus on Trump
Politico hinnangul omab Euroopale kõige suuremat mõju USA president Donald Trump.
Kui reeglina kuuluvad mõjukate nimekirja vaid eurooplased ehk inimesed, kes elavad või töötavad Euroopas, siis seekord on tabelis erandina ka USA president.
Väljaanne märgib, et Trumpi otsused – või raevuhood – on ümber kujundanud Euroopa pealinnades kõike alates kaitse-eelarvetest ja kaubanduspoliitikast kuni sisepoliitikani.
Oma teooriat selle kohta, miks ta maailmajao üle nii suurt võimu omab, selgitas Trump intervjuus Politicole. “Euroopa ei tea, mida teha,” ütles ta.
Trump viitas immigratsioonile kui enamiku Euroopa riikide väidetava allakäigu algpõhjusele. “Nad tahavad olla poliitkorrektsed ja see teeb nad nõrgaks,” lisas ta.
Politico tunnustas Taani peaministrit tema rändepoliitika eest
Teisel kohal tabelis on Taani peaminister Mette Frederiksen.
48-aastane Frederiksen astus 2019. aastal ametisse Taani kõigi aegade noorima peaministrina, juhtides vähemusvalitsust läbi pandeemia, energiakriisi ja nüüd Euroopa muutuva julgeolekuolukorra.
Politico hinnangul on kunagisest vasakpoolsest idealistist saanud üks maailmajao pragmaatilisemaid poliitikuid.
“Viimase kuue aasta jooksul on Taani peaminister vaikselt levitanud oma nägemust kaine mõistusega sotsiaaldemokraatiast üle kogu Euroopa. See segu vasakpoolsest heaolupoliitikast ning parempoolsest rangusest rände- ja kaitseküsimustes on pööranud selja riigi ajaloolisele euroskeptitsismile,” märkis väljaanne.
Ajakirjanike hinnangul on Frederiksen eriti mõjukaks osutunud rändepoliitikas, mida kriitikud varem ebainimlikuks nimetasid. Taani nn kinnipidamise ja väljasaatmise mudel – kus varjupaigataotlejaid hoitakse menetluse ajal kinnipidamiskeskustes ja negatiivse otsuse korral saadetakse kiiresti riigist välja – on inspireerinud sarnaseid samme Suurbritanniast Itaaliani.
Merz on asunud murdma Saksamaa sõjajärgseid tabusid.
Kolmandaks mõjukaks on Politico nimetanud Saksamaa kantsler Friedrich Merzi.
“Pool sajandit kehastas praegune liidukantsler riigi konservatiivset alalhoidlikkust: kristlik demokraat, kes pidas pühaks tasakaalus eelarvet ja usaldas rahu tagamisel Washingtoni. Nüüd, mil Euroopas käib sõda ja Saksamaa majandus vindub, on Merz stsenaariumi ümber kirjutanud: suured kulutused, kiire relvastumine ja teadmine, et Berliin – nagu ka ülejäänud Euroopa – peab olema valmis ise hakkama saama,” kirjutas väljaanne.
Ajakirjanike sõnul on märtsis tehtud otsus võtta taristu ja riigikaitse tarbeks sadu miljardeid eurosid laenu üks radikaalseim ja kiireim murrang Saksamaa tänapäevases rahanduspoliitikas.
Viiendal kohal tabelis on Putin
Tabelis viiendal kohal on Venemaa president Vladimir Putin. Ajakirjanikud toovad esile, et Venemaa sissetung Ukrainasse ning hübriidrünnakud Euroopale on andnud põhjuse liidul enda kaitsekulud üle vaadata.
NATO peasekretär Mark Rutte asub tabelis kaheksandal kohal. Tema peamine ülesanne on Politico sõnul tagada USA presidendi toetus kaitsealliansile.
12. kohal paikneb Ungari peaminister Viktor Orban, keda Politico iseloomustab kui peavalu.
“Samal ajal kui suurem osa Euroopa Liidust on koondunud Kiievi selja taha, on Orban blokeerinud abipakette, viivitanud sanktsioonidega ja hoidnud Vladimir Putiniga sooje suhteid – positsioneerides end Vene presidendi kindlaima liitlasena ühenduses,” märgib väljaanne.
Politico kirjutab, et Orbanist on saanud Euroopa illiberaalse paremtiiva juhtkuju, kes otsib liitlasi, nagu Tšehhi Andrej Babiš ja Slovakkia Robert Fico, ning on eeskujuks poliitikutele alates Marine Le Penist kuni Itaalia Matteo Salvinini.
Zelenski on tabelis 14. kohal
13. kohal on Trumpiga häid suhteid omav Soome president Alexander Stubb. Talle järgneb Ukraina president Volodõmõr Zelenski.
Väljaanne kiidab Zelenskit tema oskuse eest oma suhe Trumpiga, pärast sõnasõjaks eskaleerunud kohtumist Valges Majas, parandada. Samas toovad ajakirjanikud välja Ukrainas puhkenud korruptsiooniskandaali.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron on tabelis alles 19. kohal. Politico nimetab teda “haavatud kukeks”.
Ajakirjanikud toovad välja, et Prantsusmaa presidendi saatuslik otsus kuulutada eelmisel aastal välja erakorralised valimised paiskas riigi poliitilisse kriisi, mis tõenäoliselt ei leia lahendust enne 2027. aastaks kavandatud presidendivalimisi, mis võivad esimest korda pärast Teist maailmasõda võimule tuua parempopulistist riigipea.
Politico selgitas, et selle aasta 28 mõjukaima isiku nimekirja kuuluvad juhid, kes on suutnud väljakutsetega rinda pista või kasutanud tekkinud olukorda oma eesmärkide saavutamiseks – nende seast leiab nii Euroopa suurriikide ebapopulaarseid juhte, kes on hüljanud senised dogmad, et tihendada kaitsekoostööd, kui ka mässumeelseid tulijaid, kes ammutavad jõudu üha süvenevast poliitilisest lõhestumisest.
Väljaanne tõdes, et nimekirjas on tugevalt esindatud esiletõusvad parempopulistid ja senise olukorra muutmise eest seisvad mõtlejad. Kuid nende kõrval on koha sisse võtnud ka väikeriikide juhid, kes on ootamatult esile kerkinud, et vastuvoolu ujuda.