Autobiograafia autor, spordiajakirjanik ja spordiajaloolane Tiit Lääne tutvustab raamatut „Heino Enden. Maailmameister“ järgmiselt:
Kuidas koolipoisina tuberkuloosi haigestunud noormees justkui imeväel naasis palliplatsile ja kerkis kohe omaealiste tippu, jõudes maailma meistriks. Võib-olla just siis talle külge jäänud päikesepoisi kuvand kandis teda justkui lendaval vaibal korvpallimaailmas edasi. Loomulikult tekitas see kõrvalejääjates kibedust ja kadedust. Aga ääretult targa mängija ja intelligentse inimesena kõndis Enden oma teed, ajas oma vagu, kahetsemata tehtut, vaid olles ikka avatud uutele võimalustele.
Mõistagi mahtus sellesse teekonda ka viieks aastaks siirdumine Euroopa suurklubisse Moskva CSKA-sse, mida mahajääjad tõlgendasid toona kui reeturi teed. Nii nagu sama saatus tabas Jaak Joalat, Lembit Ulfsakit, … Eesti spordiajakirjandusel kulus enne üle poole aasta, kui suudeti Endenile mõned küsimused esitada. Kuid üldjuhul püüti kirjutades maailmameistrist ja CSKA põhimängijast ikka vaikides mööda hiilida või siis seati kahtluse alla tema väärtus koondisemängijana. Miskipärast ei tahetud uskuda seda, mida Enden suutis.
Endeni hiilgavast karjäärist jäi välja vaid olümpiaturniiril mängimine, mida kangelane ise küll oma positiivses ellusuhtumises põrmugi ei kahetse. Ometi oli ta nelja olümpia lävel. 1980 Moskva mängudel ei mahtunud ta noore mängijana viimasesse valikusse. 1984 kuulus ilmselt maailma parimasse koondisse, milline võitis mäekõrguselt olümpia valikturniiri, kuid boikott sulges teekonna Los Angelesse. 1988 Souli eel astus ta ise mängust välja, sest esikohale tõusis perekond. Ja 1992 püüdis juba Eesti koondisel aidata lunastada pääset Barcelona olümpiale, mis arusaadavalt jõukohane ülesanne polnud.
Hea suhtleja ja inimeste tundajana on Enden ka suurepärane lugude rääkija. Temas on kaduma läinud spordiajakirjanik, kuigi oma kätt on ta ka selles maailmas proovinud. Küll on ta aastaid oma tasakaaluka ja argumenteeritud jutuga olnud hinnatud korvpallikommentaator. Selliseidki mehi pole meie spordiloos palju.
Kusjuures tema tagasivaated sporditeele pole jutud punktide arvust mängus või mängijate asetusest väljakul, vaid enamuses ikka mänguvälisest elust. Sellest, mis jäi eesriide taha. Tippspordi köögipoolest, millest tavaliselt nii vähe tahetakse või saadakse rääkida. Enden siin ennast tagasi ei hoia, ja see teebki tema loo eriliseks ja põnevaks.
Nii pole maailmameistri lugu sugugi mõeldud ainult korvpallihuvilisele, vaid igaühele, ka spordikaugele võhikule, kuid lugejale, keda huvitab tippsportlastega kaasas käiv elu oma erinevates toonides. Seda nii tähetunnil kui argipäeval.
Katkend raamatust
Seda mäletan Kalevisse tulles küll, et Salumets küsis kohe päris alguses minu käest: „Poiss, kas sa viina juua oskad?“
Ütlesin vastuseks: „Ma arvan, et oskan küll.“
See on väga hästi meelde jäänud. Ja usun, et olen terve elu sellega hakkama saanud. Võtnud alati õiges kohas ja mõõdukalt. Vahel on ka üle läinud, aga pole hätta jäänud. Öeldakse, et viin on tarkade inimeste jook. Ega ta mõistust ära ei võta, kuid juurde ka ei pane. Alkohol kontrollib, kas sul on mõistus olemas. Kirjutan sellele kahe käega alla.
Nii tegin Liidu meeste koondisega oma esimese sõidu Ameerikasse 1979 sügisel. Lendasime koondisega välja 30. oktoobril ja kolme nädala (21 päeva) jooksul ootas ees 14 mängu. Koju tagasi tulime alles 25. novembril. Meeskonda mahtus vaid tosin mängijat.
Välismaal läks kaubaks eelkõige must kalamari, aga ka fotoaparaadid Zenit ning objektiivid. Kalamarja sai muidugi ainult tutvuste kaudu ja ka siis oli 110 g klaasist kalamarjapurkide hankimine üsna problemaatiline. Nende purkide eest sai kõige paremat hinda. Samuti veeti välismaale kaasa valuutat, peamiselt dollareid, mille hankimine oli samuti üpris raske ning ka ohtlik, kuna see oli keelatud. Ühe dollari hind mustal turul oli 4–4,5 rubla. Pidid olema omad kanalid.
Koormus Ameerika turneel oli suur, nagu tavaliselt ikka. Mängisime turneel 21 päeva jooksul 14 mängu, kuigi turnee kokku kestis kuu aega, sest esimesed viis päeva ei mänginud (aklimatiseerusime) ja viimased neli-viis päeva oli raha kulutamiseks. Mängude vahele jäid pikad sõidud. Mõned mängud olid järgnevatel päevadel ja mängud algasid Ameerikas alati hästi hilja, kell 9 või 10 õhtul. Lisaks bankett otsa, nii et magama saad kahe-kolme paiku öösel. Aga varahommikul juba sõit lennujaama ja uus meeskond teises linnas ootamas. Sain seal turneel väga palju mänguaega ja meeskond mängis ka normaalselt.
Nõukogude korvpallis tõmbas niite Gomelski. Tegelikult ei olnud ta tugev taktik, kuid ta oli väga hea psühholoog ja mänedžer. Tema tarkus seisnes ka selles, et oskas alati enda kõrvale kõva taktiku võtta ja see kooslus töötas ülihästi. Ta austas alati mängijaid, kes andsid endast kõik. Tal ei olnud mängijaid, keda ta hellitas või soosis. Ta hoidis kõiki ja oli alati meeste eest väljas, kui oli vaja.
Kui ma CSKA-sse läksin, siis pool aastat ei võtnud Eestist minuga mitte keegi ühendust. Ilmselt loodeti, et jään varumeestepingile ega saa palju mänguaega, siis hea parastada. Aga kui mängisin kõik mängud põhikoosseisus, ikka 20-30 minutit mängus, tähtsamates mängudes isegi rohkem, siis saadi aru, et peab vist ühendust võtma.
Alles pool aastat hiljem tuli kellelgi meelde, et selline mängija nagu Enden on Euroopa tugevaimas klubis ja mängib põhiviisikus. Meil oli siis Leningradis üks kõrgliiga turniir. Sõitsime bussiga järjekordsele mängule. Sisenesime just meeskonnaga Jubileinõi spordihoonesse, kui keegi eesti ajakirjanik astus mu juurde: „Tere, Heino.“ Kes see oli, isegi ei mäleta. Aga seda ajaloolist hetke ennast mäletan.
Seisime seal spordihoone kohvikus ja küsisin, mis ajast siis on hakatud minu vastu huvi tundma. Igatahes andsin lühikese intervjuu. See oli esimene pärast pikka meediapausi.
Ajakirjanik, kes Endeniga Leningradis juttu ajas, oli Urmas Eslon Spordilehest. 25. veebruaril 1984 ilmus lehes sellest jutuajamisest ka väike tekst suure korvpalliloo sees.
Los Angelese olümpia valikturniirile pidime varem kohale lendama, et mängida Prantsusmaal kontrollmänge, kuid väljalennu eelõhtul saime juba teada, et olümpiale Liidu sportlased ei sõida. Seda kuuldes läksime meeskonnaga Moskvas Sojuzi hotelli pidu panema, kuna olime kindlad, et ei sõida ka kvalifikatsiooniturniirile mängima. Öösel tuli keegi ja teatas, et hommikul ikkagi sõidame Prantsusmaale. Pärast saime teada, et see oli peatreener Gomelski nõue.
Ta ilmselt lootis viimase hetkeni, et suudab parteijuhid ära veenda, et korvpallimeeskond saaks siiski Los Angeleses mängida. Sest NSV Liidu ja USA vastasseis korvpallis oli siis muljetavaldav kogu maailmas. Ja Ameerikas, nende kodupinnal neid võita tundus eriti ahvatlev eesmärk. Ja meil oli reaalne võimalus olümpiaturniir võita.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (27)