Veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab sotsiaalmeedias konfliktist Eesti peaaegu olematus välispoliitikas.
“Päris kõnekas lugu. President Karis käis Kasahstanis. Välisministeeriumist anti talle kaasa „sisend“ kõneks, milles ta pidi Putini aadressil karme sõnu kasutama (a la „imperialistlik kurjategija“).
Kasahstani poolelt anti juba ette mõista, et see neile ei sobi. Eesti suursaadik selles riigis andis nõu teravused välja jätta, mida Karis ka tegi. Tagajärg: välisministeerium kutsus pehmema sõnavõtu kasuks nõu andnud Eesti suursaadiku vaibale ja saatis erru.
Sest: EESTI VÄLISPOLIITIKA KESKNE EESMÄRK ON VENEMAALE VASTANDUMINE ja seda ei tohi pehmendada.
Täpsemalt, tsiteerin: „„Eestil on üks välispoliitika. Selle keskne eesmärk on Venemaa agressiooni vastustamine,“ kirjutatakse ministeeriumist ja rõhutatakse, et sama on korduvalt kinnitanud nii valitsuse otsused kui ka riigikogule esitatud välispoliitika ettekanded.“
Tsahkna ja Vseviovi juhitud välisministeeriumi sõgedate kamp otsib iga võimalust, et Venemaaga avalikult tüli norida, Venemaad vihastada. Kas seda Tsahkna mõtleski, kui rääkis, et nüüd „me peame oma naha mängu panema“?
Ehk siis eesti rahva naha turule viima. Konflikti välja provotseerima. Minul tekib küll küsimus, milliste luureteenistuste heaks Tsahkna, Vseviov ja Co töötavad? Juudid? Britid? Venkud? Nad kõik korraga?
Sest on selge, et eesti rahva huvides need seltsimehed ei tööta.”