Päev keskendus veekogude tervisega seotud harrastusteadusele – sellele, kuidas tavainimesed saavad aidata koguda andmeid, märgata muutusi ja seista oma kodujõe või -järve eest, ning kuidas teadlased ja ametnikud saavad seda infot päriselt kasutada.
Ettekannete kokkuvõtted:
Päeva avaettekande pidas Eesti Teadusagentuuri esindaja Riho Kinks, kes rõhutas, et harrastusteadus püsib usaldusel: selle vahel, kes andmeid kogub, ja selle vahel, kes neid tõlgendab. Kinksi sõnul võivad harrastajate kirja pandud tähelepanekud, näiteks haruldase liigi leiukoht, omada väga konkreetset mõju maaomanikele ja otsustele – seetõttu peab ka vabatahtlik andmeid sisestama sama vastutustundlikult kui professionaalne seiraja.
Tartu Ülikooli ja Keskkonnaagentuuri teadlane Christel Rose Bachmann viis kuulajad öisesse maailma, kus nahkhiired „kuulavad vett”. Kõik Eesti nahkhiireliigid on putuktoidulised ja sõltuvad otseselt veekogude ümbruses elavatest putukatest, seega räägib nahkhiirte aktiivsus palju vee ökosüsteemi tervise kohta. Vabatahtlikud saavad lihtsa ultrahelidetektori ja rakenduse abil salvestada nahkhiirte hääli ning aidata nii jõuda kohtadeni, kuhu ametlik seire ei ulatu.
Eesti Maaülikooli teadlane Monika Suškevičs näitas, kuidas vabatahtlike valik ja juhendamine mõjutab veeseire tulemusi. Hästi juhendatud kogukonnad annavad väärtuslikku infot, kuid ilma metoodika ja järelkontrollita ei pruugi ametnikud nende andmeid otsuste aluseks võtta.
MTÜ Purtse Jõe Arenduskeskuse eestvedaja Laila Meister jutustas Purtse jõest, mis on muutunud lõherikkast jõest üheks Eesti reostunumaks, kuid mille taastamisel ka kogukond puhastustalgute ja jõefestivali PurFest abil kaasa lööb.
Tallinna Ülikooli teadlane Jaanus Terasmaa tutvustas platvorme veestik.info ja allikad.info – veebikeskkondi, mis lubavad kogukondadel oma allikaid, ojasid ja jõgesid kaardistada ning jagada infot teadlaste ja ametnikega. Tema sõnul on järgmine samm muuta need keskkonnad veelgi kasutajasõbralikumaks ja muuta see kogukondade vajadustele sobivaks.
Ettekannetele järgnesid grupiarutelud, milles arutleti, et millist infot veestiku kohta veel koguda ja kuidas teha seda nii, et see oleks jõukohane nii õpilastele, kalameestele kui külavanematele.
- Osalejad tõid välja vajaduse koguda rohkem elustiku andmeid, alates konnadest ja kiilidest kuni nahkhiirte ja veetaimedeni. Arutati ka mõtet koguda rahvapärimuslikku infot veekogude kohta koostöös Eesti Rahva Muuseumiga – jutud allikate ravitoimest või vanadest kalapüügikohtadest võiksid täiendada mõõtmistulemusi ja avada kogukondade sidet oma veega.
- Teine oluline teema on, kuidas kogutud info jõuab portaalidesse ja kuidas seda kuvatakse. Arutelu keskendus olemasolevatele keskkondadele – veestik.info, allikad.info ja loodusvaatluste portaalid ning küsimusele, kuidas vähendada „klikkide rägastikku”. Osalejad rõhutasid, et vaatluse sisestamine peaks algama fotost ja asukohast, ülejäänud väljad võiksid avaneda vaid neile, kes soovivad detailsemat infot lisada. Liigne trükkimine peletab eemale, etteantud valikud on eelistatud.
- Kuidas kogukondi uuringutesse kaasata. Esmalt kaardistati sihtrühmad: lapsed ja gümnaasiumiõpilased, pensionärid, õpetajad, kalamehed, kohalikud poliitikud. Seejärel koguti kanaleid, kust neid kõnetada – külade ja valdade Facebooki grupid, vallalehed, infotahvlid, külapäevad, jaanituled, merepäevad ja kalafestivalid. Ühiselt tõdeti, et enamasti on vaja ka väikest „präänikut” – olgu selleks tunnustus, tänukiri või mõni väga praktiline hüve, mis näitab, et panust märgatakse.
Ühe visioonina arutlesid osalejad mõtte üle arendada veestik.info edasi selliseks, et saaks läbi viia konkreetseid uuringuid eri piirkondade kohta ja võtta fookusesse näiteks nitraatide sisaldus põllumajandusmaastike kraavides ja kaevudes – just neis kohtades, kus reostus esimesena välja lööb.
Harrastusteaduse päev Tallinna Ülikoolis näitas, et:
- Eestis on juba tugev ring inimesi ja organisatsioone, kes tahavad harrastusteadust arendada;
- kogukonnad ei lepi enam passiivse pealtvaataja rolliga, vaid tahavad oma jõgede ja järvede tulevikus kaasa rääkida;
- usaldus, vastutus ja koostöö on märksõnad, millest sõltub, kas harrastusteaduse andmed jõuavad ka päris otsusteni.
Päeva lõpus jäi osalejatelt kõlama mure Eesti veekogude seisundi pärast ja lootus, et lahendused on olemas, kui teadlased ja kogukonnad neid koos otsima asuvad.