Kolmapäeval loetakse riigikogus teist korda õpetajate karjäärimudeli eelnõud, aga paljude haridustöötajate jaoks on küsimused alles õhus, sest nad peavad praegust versiooni kiirustatuks ja kohati arusaamatuks.
Tartumaal asuva Tõrvandi kooli sotsiaalainete juhtõpetaja Alla Vinitšenko on selle poolt, et staažikam õpetaja võiks saada rohkem palka, aga teisalt on talle mõistetamatu, miks kirjutati eelnõusse sisse miinimumpalk.
“Magistrantuuris õppivad tudengid, kes töötavad koolis, on tegelikult erakordselt tublid. Ma olen neid läbi aastate enda kõrval töötamas näinud ja arvatavasti on see õpetajana töötav magistrant oma professionaalsuse tipptasemel, kui teda panna ka näiteks 30-40-aastase staažiga õpetaja kõrvale. Ta on ju palju paremini kursis värskemate teadusuuringutega, õpioskuste, pädevuste arendamistega ja nii edasi,” lausus Vinitšenko.
Vinitšenko hinnangul on tihti mure hoopis neis õpetajates, kes on pika staažiga ja end täiendama ei kipu. Neid inimesi võiks karjäärimudel tema arvates motiveerida end täiendama.
“Nad on distsipliinihoidjad, aga samas võib-olla nende kogenematus ja teadmatus pedagoogikast tekitab lastele rohkem kahju kui kasu. Et kui võetakse mõõdupuuks iseennast ja oma kunagisi kahekümne-kolmekümne aasta taguseid sooritusi, siis need tänapäeval ei päde,” lausus Vinitšenko.
Tartu Ülikoolis liikumisõpetajaks õppiv Katrin Kaarama rääkis, et praegune perspektiiv on paljud tema kursusekaaslased pannud kahtlema magistrikraadi omandamises.
“Tõsi, praegu me õpime küll bakalaureuse viimast aastat ehk siis meist saavad treenerid, aga ikka enamusel on seisukoht, et tahaks kehalise õpetajaks saada ja magistrisse siis edasi. Aga siis tuldigi nördinud nägudega kooli, öeldi, et no mille pagana pärast ma nüüd peaks pingutama? See [väljavaade] kindlasti demotiveerib väga. Ma olen olnud aasta aega kehalise kasvatuse õpetaja. Kui ma mõtlen selle aja peale, siis ma ei elanud halvasti, aga kui ma uue seaduse järgi peaks saama seda palka, mis praegu lubatakse, siis ma ikka suure entusiasmiga peale ei lendaks,” rääkis Kaarama.
Tartumaal asuva Kambja Ignatsi Jaagu kooli direktor Sandra Sagar on kõige rohkem mures kahe aspekti pärast. Üks neist puudutab karjääripöörajaid.
“Inimene on töötanud, on seal võib-olla 45, tahab teha midagi uut, ongi leidnud enda jaoks selle õpetaja ameti ja siis ta tuleb koolitööle Eesti miinimumpalga peale, kui ta enne on saanud võib-olla kuskil ettevõttes kaks tuhat eurot. Ta ei tule, sest tal on vaja ju elada millegi eest. Me võtame praegu ära väga suurel grupil inimestel võimaluse mõelda teistmoodi, teha midagi teistmoodi, me teeme õpetajatest ja haridussüsteemis täiesti suletud keskkonna,” lausus Sagar.
Teine mure on Sagarile see, et praegusel kujul on karjäärimudeli käimalükkavaks jõuks palgaga diferentseerimine, aga mitte sisuline lähenemine.
“Minu jaoks näeks karjäärimudel ikkagi välja rohkem selline, et ma annan õpetajale tõesti võimalusi enesearenguks. Ma annan talle võimalust teha teisi asju koolis. Ei ole see, et sa pead saama nii-öelda taseme, astme, siis sa saad palka juurde ja see ongi sinu karjäärimudel. See tegelikult ei ole karjäärimudel, see on palgaga diferentseerimine, mida paljud koolijuhid täna niikuinii teevad, mina kaasa arvatud,” sõnas Sagar.