Kuigi Loone teeb kohe avalausetes võimalikud kriitikud relvituks, öeldes, et «kes soovib ajaloolisi fakte, peab lugema teisi raamatuid», on ta ise ju legendaarselt tark eesti kultuuriloo alal, nii et mina usun, et selle ajastu tunnetus on õige, ja enamik detaile ka.
Takkajärgi meenutades mõjub üks detail siiski faabulas kistult. Kas Kersti Merilaas tunnistaks tõesti külmal talveilmal Toomemäel jalutades kohe üles: «Ma olen juut»? See stseen meeldis mulle algul väga, sest sain ahhaa-elamuse: väike Liina, kes jooksis lumes, oli kunstnik Liina Pihlak, kelle elulooraamatut ka hiljuti lugenud olin… Aga hiljem tundus, et kuidagi liiga palju, liiga kiirelt ja värviliselt toimus kõike. Noor Ain Kaalep mõjub kõrvaltegelasena, aga klapib sinna ööpäeva nii ahhaa-elamusena kui ka takkajärgi meenutades loogiliselt. Romaani tegevus toimub nimelt üheainsa ööpäeva jooksul. See on kibekülma ilmaga taliharjapäev, jaanuar 1942.