«Meie õnneks saime üsna kiirelt diagnoosid teada, sest arstiteadus on meil ju väga arenenud. Arstid olid imelised, me oleme meeletult tänulikud! Õnnelik õnnetus, ma ütleks,» sõnab Kadi.
«Küll aga ei teadnud sellel hetkel veel, kaua läheb taastumisega. Ka vaimne taastumine on taastumine. Mina taastun siiamaani! Tema taastus väliselt väga kiirelt, aga vaimselt?! Nii suur laps ju ei soovigi, et ema teda peseks, söödaks jpm. See tahe paraneda oli meeletult suur, justkui võluväel murrud paranesid. Eks ta teadis ka, et meil kohe-kohe reis tulemas ja hakkas päris kiirelt liigutama, kõik imestasid,» kiidab Kadi oma tütre suurt tahet ruttu terveks saada.
Kadi ütleb, et lapse palatikaaslaseks oli temast vanem poiss, kellel täpselt sama õnnetus – tema puhul aga sõitis poiss tõukerattaga autole otsa. «Tagajärjed palju hullemad. Minu tütrele sõitis auto otsa, teel kooli. Mingid pildid liikusid õnnetusest, sest lapsed on ju uudishimulikud. Tegelikult on ka video peal see, politseis asitõend, aga seda ma näha ei soovi. Ei olegi vaja. Autoaken katki, tõukeratas tegi meeletu lennu, laps ka,» räägib ta.
Parem last ise turvaliselt sõidutada, kui lubada ta elektritõukerattaga liiklusesse
Kadi ütleb, et on palju kuulnud vanematelt jutte sellest, et vanemad ei taha olla lastele nö taksojuhid. «Vaja ju trennidesse vedada, sõprade juurde, kooli-koju jpm. Ka meie mõtlesime, et on veidi kergem lapsel, kui saab iseseisvalt liikuda, millal soovib. Laps teadis, kuidas liikluses käituda tõukerattaga, kiiver ilusti peas, kõik justkui selge. Aga alati ei ole see piisav! Autojuht ei pruugi märgata!»