Põhjus, miks kääbikud välja surid, on pakkunud teadlastele omajagu nuputamist. Hiljutine teadusuuring viitab nüüd võimalusele, et neile sai saatuslikuks pikk põuaperiood.
Umbes 50 000 aasta eest kadus inimkonna sugupuust salapäraselt liik Homo floresiensis, keda hüüti kääbikuteks. Nüüdisinimeste eellastest sadu tuhandeid aastaid varem lahku löönud inimlastel oli pikkust umbes 110 sentimeetrit. Põhjused, miks nad Indoneesia saarel Floresel pärast enam kui miljonit aastat elamist välja surid, on olnud suur teadusmõistatus.
Rahvusvahelise teadlasrühma ajakirjas Communications Earth & Environment avaldatud uuring näitab, et otsustavaks võis saada äärmuslik ja mitu tuhat aastat väldanud põuaperiood, mis algas umbes 61 000 aastat tagasi.
Teadlased koostasid senini kõige üksikasjalikuma kliimaülevaate paigast, kus kääbikud elasid. Näiteks on leitud kääbikute luid ja tööriistu Liang Bua koopast. Analüüs näitas, et selle piirkonna kliima muutus 61 000 aastat tagasi järsult kuivemaks.
Kääbikud sõid peamiselt elevantlaste hulka kuuluvaid kääbuselevante stegodone. Nemadki kadusid piirkonnast samal ajal, mil kääbikud. Põua tõttu kahanes ilmselt ka piirkonna peamine veekogu: Wae Racangi jõgi. See sundis loomi piirkonnast lahkuma ja ilmselt järgnesid neile kääbikud.
H. floresiensis’e väljasuremisele võis veel omakorda anda ka tugeva löögi vulkaanipurse. Liang Bua koopast leitud viimaseid fossiile katab paks vulkaanilise tuha kiht, mis pärineb umbes 50 000 aasta tagusest purskest.
Tuhakihi pealt leidsid teadlased juba Homo sapiens’i ehk tänapäevaste inimeste jäänuseid. Kuigi pole teada, kas liigid omavahel kohtusid, näitavad arheoloogilised ja geneetilised tõendid, et nüüdisinimeste leviala laienes samal ajal Indoneesia saarestikus. Kui kääbikud oli sunnitud põua tõttu varjupaikadest lahkuma, võis kohtumine kaasaegsete inimestega tuua kaasa konkurentsi, haigusi või muid hukatuslikke mõjusid.
Teadlaste sõnul näitab uuring, kui otsustav oli magevee kättesaadavus ka inimesele lähedaste liikide evolutsioonis.