“Ma olen realist. Järgmise nelja aasta jooksul ei näe ma seda kindlasti juhtumas.” Nõnda rääkis Viljandi Tuleviku tegevjuht Rihard Reimaa, kelle sõnul ei ole klubi veel valmis Premium liigasse naasma. Seepärast ei soovita sellest ka nii suurelt unistada.
Tulevik on Eesti vutisõpradele teada-tuntud klubi. Nende lugu algas kõrgliigas juba 1992. aastal ehk selle loomisel. Vahepeal käidi ära ka Esiliigas, naastes Meistriliigasse 1997. aastal, misjärel püsiti seal 14 järjestikust hooaega. 1999. aastal saavutati kõrgseltskonnas hõbemedalid, kahel korral osaleti karikafinaalis ja palliti ka eurosarjade eelringides. Seda kõike tehes oldi samal ajal osa Flora süsteemist.
2011. aastal hakkas Tulevik iseseisvalt tegutsema. II liigast jõuti Premium liigasse 2016. Seejärel liikus jojo korraks alla Esiliigasse, et sealt järgmiseks aastaks jälle üles tõusta. Pärast seda mängiti viis hooaega Eesti kümne parima klubi hulgas, kuniks 22. detsembril 2021 teatati, et kuna klubi jõud raugeb, siis taandutakse tippjalgpallist.
Kollastes (ja vahepeal sinistes või mustades) särkides mängumehed pole Premium liiga väljakutel ringi lipanud tänini. Seda põhjusel, et Tuleviku esindusmeeskond on viimastel aastatel kõndinud trepist alla — 2022 kukuti Esiliigast üheksanda kohaga välja, 2023 jäädi Esiliiga B-sse kuuenda kohaga püsima, ent aasta hiljem pudeneti tugevuselt kolmandast liigast eelviimase positsiooni tõttu madalamale.
Tulevik oli tänavu tagasi II liigas, kus osaleti aastatel 2011 ja 2012. Aga sarnaselt 2012. aastale suudeti sealt astmelt tänu edukatele üleminekumängudele üles minna. Põhihooaja kolmandal kohal lõpetanud Viljandi klubi ristas piigid Paide Linnameeskonna U21 võistkonnaga, et selgitada, kumb osaleb uuel aastal Esiliiga B-s.
Kui avamadin Männimäe hallis lõppes Tuleviku jaoks seljavõiduga, siis Paide hallis toimunud korduskohtumises kahanes kodust saadud 5:1 edu ühel hetkel üheväravaliseks. Lõpuks jäi koondskoor siiski 7:4 Tuleviku kasuks ning pärast aastast eemalolekut naastakse Esiliiga B-sse.
Soccernet.ee kohtus ühes Viljandi kohvikus klubi asjapulkadega, et vaadata tagasi lõppenud hooajale ning uurida hetkeolukorra ja tulevikuplaanide kohta. Laua taga istusid eelmisest aastast tegevjuhi ametis olev Rihard Reimaa, mullu augustis esindusmeeskonna ohjad üle võtnud Rait Oja ja 2023. aastast klubi juhatusse kuuluv Kris Süld.
Kõrvalt jääb mulje, et Tulevik on mõne aastaga saanud uute inimeste toel noore näo. Kas te tunnete klubi sees ka nii?
Oja: Ma võin öelda küll, et on. Ma olen siin nii kaua sees olnud. Väga palju on muutunud. Aura on teistsugune. (Naerab). Õhkkond on teistmoodi. Eks ise olen ka aastatega vanemaks jäänud. Siinne asi on kokkukasvanud — treenerid, noored, täiskasvanud. Tunne on kuidagi suurem. Võib-olla on minus asi.
Koostöö treenerite vahel on läinud palju paremaks. Kõik teavad, mille nimel me töötame. Selle osas tuleb kiita noortetöö juhti Peeter Kusmat, kelle poole saab alati pöörduda ja kes torgib heas mõttes treenereid tagant.
Mis on klubis veel muutunud?
Reimaa: Me oleme palju pingutanud, et tuua uuendusi ja värskemat vaadet ning võib-olla organisatsiooni tänu sellele natuke ka mugavustsoonist üles äratanud või pisut raputanud. Ja eks on loomulik, et uute inimestega tulevad teistsugused ideed ja energia. Seda kõike oleme üritanud ka pakkuda ning klubi varasemad juhid pole ka millelegi kätt ette pannud.
Süld: Saan öelda vaid seda, et oleme püüdnud kõrgema tipu kõrval võtta fookusesse ka noortesüsteemi tervikuna ning kui Aivar Lillevere rajas Tuleviku noortesüsteemi jaoks vundamendi, siis Kusma vedamisel proovime seda kõike veel tummisemaks ehitada. Fookuses on noored, noortetöö ning ambitsioon on läbi orgaanilise arengu jõuda sinna, kus suudame oma kasvandikega mängida maksimaalselt kõrgel tasemel.
Kõik te olete Viljandist pärit. Kui kurb oli näha seda, kus oli teie linna esitiim tänavu, teades, et varem palliti kõrgliigas ja nüüd tugevuselt neljandas liigas?
Oja: Kurb pole vist päris õige sõna.
Reimaa: Jah, ma olen nõus. Ütleksin, et see oli võib-olla paratamatu. Pärast loobumisotsust mängisime oma noortega ning toimus restart nii esindusmeeskonnas kui klubi juhtkonnas. Nägime, et see [II liigasse kukkumine] võib juhtuda. Kuigi suutsime esimesed aastad Indrek Ilvese juhitud esindusmeeskonnaga muutuste kiuste igati soliidseid tulemusi välja mängida ning korraks ka Esiliiga B-sse püsima jääda, siis erinevate asjaolude tõttu tuli meil seda hooaega siiski alustada II liigast, mis sellise “uue algusena” osutus võib-olla lõpuks isegi vajalikuks.
Jah, oli kurb, et me polnud üheski kolmes tippliigas, aga II liiga on pärast madalamate liigade reformi — kahe tsooni asemel oli üks — muutunud sportlikus mõttes tugevamaks. See võis olla läbi aegade tugevaim II liiga, seega mängijate areng liialt ei kannatanud.
Aga siin tuleb maineküsimus, kas oled Esiliigas või II liigas. Nüüd käisime all ära. Seadsime eelmisel aastal eesmärgi, et tahame sel hooajal tagasi kõrgemale tõusta. Saavutasime selle, ehk katastroofi pole.
Kas II liigasse paigale jäämine oleks olnud katastroof?
Reimaa: Julgeks väita, et ei. Kui vaadata materiaalse poole pealt, siis Esiliiga B-s mingeid hüvesid ei kaasne. Lihtsalt üldine tase on tugevam, kuigi II liiga ülemine ots ja Esiliiga B alumine ots ei erine palju. II liiga esimesed kümme klubid olid tabelis väga tihedalt koos. Äkki võiks siis Esiliiga B-d suurendada 15 võistkonna peale.
On oht, et meie tiimis hakkab jälle toimuma verevahetus. Osad poisid hakkavad gümnaasiumit lõpetama, misjärel minnakse ülikooli ja kaitseväkke. Sellega peame 2026. aasta teises pooles silmitsi olema.
Oja: Ma olen ka erinevates intervjuudes ja vestlustes välja öelnud, et see poleks olnud katastroof, kui me poleks tõusnud. Spordimeestena me muidugi tahtsime seda, aga maailma lõpp poleks see tõesti olnud. Isegi kui see verevahetus tuleb, on Esiliiga B atraktiivsem koht, kus mängida.
Kusagilt peavad need uued mängijad verevahetuseks tulema. Milline grupp teil pead tõstab?
Reimaa: Sel aastal liitsime esindusmeeskonna treeningprotsessiga U19 võistkonna. Lõpuks oli meil 30 kuni 35 mängijat, kes mängisid sisuliselt kolme erinevat liigat: II liiga, II liiga B ja U19 Esiliiga. Noored said väga palju mängupraktikat — teisipäeval U19 liiga ja nädalavahetusel duubel või esindus. Mängiti ja areneti kõvasti.
Sealt järgmine on 2010 aastakäik, kes hakkab uuel aastal U17 liigat mängima.
Seega järelkasv on klubil lootustandev?
Oja: Loodame.
Reimaa: Jah, kindlasti. Seal [2010 grupis] on mitmeid mängijaid, kes võiksid ühel hetkel sammu üles teha.
Oja: Alates 2010 grupist on olukord okei. Vahepeal oli raskem periood, kus järelkasv polnud kas just tugev, aga mängijaid oli vähe.
Reimaa: Äralangejate tõttu viskas augu sisse. Sellest tingituna on meil esinduses mängijad, kes juba kolm aastat tagasi hakkasid Esiliigat mängima. Nende jaoks oli see hüpe palju suurem kui neile, kes praegu tuleksid.
Kas mõlema Esiliigaga karastunud mängijate jaoks polnud II liiga tase liiga nõrk?
Oja: Kindlasti ei olnud. Olen kindel, et II liiga ei jää sportliku taseme poolest Esiliiga B viimasele nelikule alla. Kui võtame Harju duubli, Vapruse duubli, Viimsi duubli … Kõik need duublid teevad selle [II liiga] nii tugevaks. Kui mängisime kodus Harjuga, siis neil oli viis Premium liiga kogemusega mängijat. See teeb paratamatult neid tugevamaks.
Lisaks noortele on teie koosseisus ka kogenud mängijad Kaimar Saag ja Rainer Peips. Kui suur on nende panus olnud?
Oja: Kaimari panust on raske sõnadesse panna. Mängulise poole pealt ja kõige muuga, mis temaga kaasas käib — milline ta on riietusruumis, kuidas ta poistega läbi saab. Kui vaadata seda punti, siis ei ütleks, et teised on 18 ja tema on 37. Ta saab kõigiga väga hästi läbi ja ta on sillaks minu ning mängijate vahel.
Rainer tuli alles hooaja lõpus vigastuspausilt tagasi. Tema panus oli minu jaoks ka väga suur. Ta pole kunagi olnud liidriomadustega mängija, pigem on teinud omad asjad kenasti ära. Aga sel aastal tulid tal järsku need liidriomadused ka välja. Ta andis hooaja lõpus toimunud mängudes meile väga-väga palju juurde. Kahjuks juhtus tal esimeses üleminekumängus väikene trauma. Pole veel aimu, kui tõsine see on. Pigem tundus tõsisem.
Sellised mängijad on meie noores võistkonnas hindamatu väärtusega. Õnneks on meil paar kogenud mängijat veel juures.
Kas Kaimar ja Rainer mängivad teie eest ka järgmisel aastal?
Oja: Arvan, et Kaimar mängib küll. Raineri puhul oleneb selle vigastuse tõsidusest.
Lõpetasite II liiga põhihooaja kolmandal kohal ning pääsesite üleminekumängudele Paide duubli vastu. Esimese matši võitsite väga kindlalt, teine läks närviliseks. Mis seal mänguliselt juhtus?
Oja: See oli üliraske olukord, mille pealt mängima minna. Oled ülikindlas eduseisus ja vastu tuleb võistkond, kel pole enam midagi kaotada. Paidel jagus sportlikku viha nii väljakule kui pingile.
Kaimar ütles, et vaatas mängu ajal kellelegi otsa ja nägi, kui närvis ta on. Kohal oli ligi 300 pealtvaatajat ja mängiti millegi peale. Tundus, et mõne mängija jaoks oli see nagu Meistrite liiga — kohtumine, mida nad polnud kunagi mänginud.
Ja kui meile löödi väravad, lõid need omakorda meid jalust. Mulle treenerina ja kõikidele mängijatele oli see täiesti uus olukord. Aga nüüd on kõigil kogemus juures.
Aga eks esimeseks mänguks olid toodud tippkohtunikud ja teiseks … Ma ei taha öelda, et nad pole tippkohtunikud, aga oli näha, et neil oli raske selles õhustikus tööd teha. Viljandis olid asjad kohtunikel kontrolli all ja eks mäng oli natuke rahulikum ka.
Reimaa: Ma olin mõlema mängu ajal väga närvis.
Süld: Ma ikka veel pabistan. Jäin pingelangusest suisa grippi. (Naerab).
Reimaa: Olime Krisiga mõlemal mängul kohal. Ise poleks tahtnud väljakul olla. (Naerab). Hakkasin juba siis praadima, kui selgusid kohtumiste kuupäevad. Usk oli olemas, et võidame. Ka II liiga dialoogkohtumisel anti märku, et esiotsa klubid on tugevamad kui Esiliiga B alumised tiimid. Ju siis taheti soosikukoormat meile veeretada.
Viimase mängu viimane pooltund oli väga ärev. Stress oli kõva.
Süld: Selle aasta hea hoog ja poolehoidjate kaasaelamine sai Paides vägeva kulminatsiooni. Ma ei ole päris algusaastatest klubiga seotud olnud, aga julgen arvata, et see oli viimaste aegade vägevaim fännimelu. Meie fännid laenasid käsipalliklubilt trumme, et tulla Paidesse Tulevikule kaasa elama. Tavaliselt on Viljandis ikka tennisepublik, kes vaid vaatab ja plaksutab, aga üleminekumängude korduskohtumises tõmmati selline möll käima, et hakati suisa laulma.
Millised on teie sihid järgmisel hooajal?
Oja: Realistina ütleks, et püsimajäämine. Unistus on olla vähemalt kõva keskmik. Esiliiga B on järgmisel aastal kindlasti tugevam kui oli sel aastal, aga arvan, et suudame kõva konkurentsi pakkuda. Oleme vastik ja ebameeldiv võistkond.
Kuidas sa oma tiimi veel iseloomustaksid?
Oja: Ma tuleksin ühtsuse juurde. Kogu tänavune aasta on tõestanud, et see punt on väga ühtne. Uutel noortel ei läinud kaua aega, et sinna sulanduda. Loodan, et keegi noortest tõstab järgmisel aastal pead ka.
Millist jalgpalli su võistkond mängib?
Oja: Tahaks öelda, et lõbusat ja atraktiivset. Kui keegi tuleb meid vaatama, siis ta võiks sellest mingisuguse emotsiooni saada. Me ei ole võistkond, kellel on miski nii tugevalt sisse juurutatud. Lähtume paljuski vastasest. Oleme kohanemisvõimelised. Me ei pea sada protsenti ühte ja sama asja tegema.
Ja kuidas sa ennast treenerina kirjeldaksid?
Oja: Oii, väga rahulik. (Seepeale hakkasid kõik sõbralikult itsitama). Olen ajas väga palju rahulikumaks muutunud. Proovin olla noortega mõistev, neil on ju muu elu ka. Nad panustavad ajalises mõttes peaaegu sama palju kui profisatsid.
Kui noored tulevad koolist järelvastamisest otse trenni ja ma veel sõiman neil näod täis … Seda ei ole vaja. Ehkki vajalikul hetkel oskan olla ka nõudlik.
Praegu on õnneks kõik hästi. Hooaeg lõppes edukalt ja inimesed on õnnelikud. Ma pole veel puhkama läinud. Kõik 28 mängijat käivad naeratus näol trennis veel. Järelikult oleme lähenemisel midagi õigesti teinud.
Mainisite II liiga puhul, et duublid olid tugevad. Kes teile veel vastupanu osutasid?
Oja: Rakvere Tarvas oli meie jaoks ebamugav. Nende mängustiil — kaitsest lähtuv ja vasturünnakutele panustav — ei sobi meile. Meil oli sel hooajal raskusi madala bloki murdmisega. Mänguliselt domineerisime, aga tegime nende vastu ühe viigi ja teise kaotasime suurelt. Kuidagi nad õnnestusid meie vastu. Aga need mängud olid põnevad.
Tarvas on äge iseseisev klubi, kes võiks ka kusagil kõrgemal olla. Kuulsin, et neil oli ka ambitsioon tõusta, aga tabel oli nii tihe, et ei õnnestunud.
Vaadates seda suurt liigatabelit, siis hakkavad silma, et vastased olid nii Tallinnast kui Tartust, Rakverest, Pärnust, Hiiumaalt jne. Kui suureks see sõidukulu kujunes?
Reimaa: Noored, duubel ja esindus sõidavad klubi kulul. Oleme selle joone võtnud, et Eesti meistrivõistluste kulude eest tasub klubi. Tuleb tõdeda, et sel aastal olid transpordikulud kõige kõrgemad, kuigi kolm võõrsilmängu oli mullusega vähem, siis distantsid olid pikemad. Kulu oli kindlasti suurem kui mullu Esiliiga B-s.
Kallimaks läks see summa juba käibemaksu tõusu pealt, aga transpordikulu noortesüsteem + täiskasvanud oli 30 000 kuni 35 000 eurot. See on sisuliselt 10% meie eelarvest.
Siinkohal tuleb välja see regionaalne ebavõrdsus, eriti noorte puhul, kus Tallinnas paiknevad tiimid … Mu vend mängib ühe Tallinna klubi eest ja ta rääkis, et nende kõige kaugem sõit oli Sauele. Aga meie tahame võistelda, meil on iga sõit välja. See on keeruline.
Oja: Mängijate jaoks oli värskendav käia kohtades, kus pole väga ammu või kus pole kunagi oldud. Hiiumaa, Pärnu vana kunstmuru, Saku muruväljak … Väga huvitavad kohad. Ka Rakveres polnud väga ammu käinud. Ja kuna sa satud Hiiumaale jalgpalli mängima? Väga ei satu ju.
Reimaa: Duubelmeeskonnaga olime lõuna/ida tsoonis. Käisime Kohtla-Järvel, kus on väga head tingimused näiteks. Aga sellele vastukaaluks pidasime hooaja viimase mängu oktoobris Kuusalu murul, kui seda saab muruks nimetada. (Naerab). See oli lompe ja mudamülkaid täis. Aga jälle uus kogemus, nagu Inglismaa madalamate liigade jalgpall.
Kui palju on teie kodumängude külastatavus kannatanud seoses madalamal pallimisega?
Oja: Kusjuures ma üks päev huvi pärast vaatasin, et väga palju ei ole langenud. Üldpilt on sama olnud, mis oli Esiliigas.
Reimaa: Esiliiga B-s oli keskmine natukene üle saja, II liigas alla saja. Selline väike vahe. Samas palju mängib rolli ka see, kui palju me suudame Folgi või klubi sünnipäeva ajal rahvast kokku ajada.
Oja: Selle aasta magusaimal ajal oli meil üldse poolteist kuud pausi. Saime oma linnastaadionil mängida väga vähe. Ka see mõjutab seda numbrit ma arvan.
Reimaa: Viimasel kahel aastal oleme läinud otse hallist murule ja sealt tagasi halli kolinud. Kogu infrastruktuur ja kate on hallis parem kui kunstmuruväljakul. Pluss ma olen vaid üks või kaks korda näinud, et keegi suudaks meie mängu ajal palli lakke lüüa, nii et kvaliteet hallis mängides ei kannata.
Ainus mure kunstmuruväljakuga seoses on riietusruumide puudumine. Sel aastal rentisime sinna pilootprojektina kolm soojakut, et keegi ei peaks lageda taeva all riideid vahetama. Aga see on ajutine lahendus. Kaasava eelarve raames saame väljaku kõrval asuvale tribüünile katuse ning Rahvaliiga tiimi algatusel toimub ka istekohtade vahetus. Tahaks nii väita, et asjad arenevad.
Kui palju toetab teie tegemisi Viljandi linn?
Reimaa: Meid toetatakse tegevustoetuse alusel. Peame igal aastal tegema taotluse ja siis otsustatakse, kui palju raha eraldatakse. See on paraku iga aastaga langenud. Kui mu mälu ei peta, siis võrreldes nelja aasta taguse ajaga on langus olnud 40%. Viimane aasta oli see summa 27 000 eurot. Aga see pole suunatud kas noortele või esindusele, vaid klubile. Lõpuks tuleb meie eelarve kokku kohalike omavalitsuste, õppemaksude ja sponsorite toel.
Lisaks on linn toeks sellega, et spordibaasid on noortele ja esindusmeeskonnale tasuta. Tegin suvel jämedad arvutused ja see on selline 60 000 eurot lisa. Ehk kui need arvud kokku panna, panustab linn ligi 90 000 euroga. See on märkimisväärne.
Kuidas te ise tunnete, kui jätkusuutlik on klubi?
Reimaa: Ma usun, et on. Me pingutame selle nimel, et läheks jätkusuutlikumaks ja et me suudaks baasvajadused katta ise, mitte loota välisele toele. Püüdleme selle poole, et stabiilselt hakkama saada ja et sponsorid oleksid boonus, et asju arendada.
Süld: Üldine printsiip on see, et toetuseid on alati tore saada ja sponsoritega koos on alati hea asju teha, aga tahaks jõuda sinna, et sponsorid saaksid juba toimivat asja võimendada, mitte olla see hapnikuaparaat — et me suudaksime elada ilma nendeta, aga koos nendega jõuaks lihtsalt kaugemale. Kui saaksime asjad niimoodi tööle, siis oleks väga hästi.
Kas te tunnete missioonitunnet, et tuua Tulevik tagasi laiema üldsuse jaoks kaardile?
Oja: Oleme praegu Viljandis väga suures pildis. Arvan, et Tallinnasse me ei peagi pilti jõudma. Tunnen, et meil on toimumas mingisugune jalgpallibuum — lapsi on palju, inimesed käisid mängudel kohal, surusid kätt ja soovisid edu, sellist asja pole varem olnud. Meil on tekkinud kogukonnatunne. Olin ka sel “ilusal ajal” Tuleviku juures, siis polnud sellist toetust tunda.
Süld: Väga palju ei oska minevikku minna, aga saan tõdeda, et väga palju ägedaid lapsevanemaid on kerkinud esile. Just need, kes soovivad panustada lisaks lapse arengule ka grupi või klubi arengusse. Võetakse ühendust, tullakse laua taha ja tahetakse ägedat asja teha.
Aga ma olen nõus, et madalamates liigades ongi sportlike tulemustega keeruline pildis olla. Meie ülesanne on leida üles need viisid, kuidas teiste meetoditega pilti pääseda. Internet levib ju kõikjale. Kui jõuame oma tegevustega sinna, et meil on paigas vundament, siis soovime omale kogukonnajuhti ja sotsiaalmeedia eksperti, et saaksime läbi veebi jõuda kaugemale. Liigume samm sammu haaval.
Millise strateegia olete te klubis paika pannud?
Reimaa: Eesmärk on noortesüsteemi osas — meil vanusegruppides on kaks võistkonda: kollane ja sinine —, et kollased grupid mängiksid A-tasemel või Esiliigas. Tahame kasvatada noortekoondislasi, et anda panus Eesti jalgpalli üldisele arengule ja heaolule. Selle eelduseks on see, et noored mängiksid A-tasemel või Esiliigas, sest altpoolt on raske koondisesse jõuda.
Kindlasti plaanime tüdrukute osakaalu suurendada, sest naiste jalgpall on väga kiiresti arenev suund. Eelmisel aastal kasvas see 100% ehk 30 pealt jõudsime 60 tüdrukuni.
Tahame arendada ja paremini kaasata kogukonda. Et kõikidel kodumängudel tekiks jalgpalliatmosfäär, mis oli kahel viimasel mängul. Usun, et eelmine aasta oli EM-i ühisvaatamine mõnus sündmus. Läbi selliste ürituste kavatseme veel panustada.
Ja millega me endiselt vaeva näeme on finantsiline jätkusuutlikkus ning iseseisvus.
Süld: Me näeme end klubina tähtsa osana Viljandist. Ja me näeme Viljandit olulise osana endast. Tahame linnale palju tagasi anda ja olla olemas. Meenub selle ühisvaatamisega see, kuidas lauluväljaku laulukaare alla treppide peale ei mahtunud enam inimesi istuma, sest neid oli nii palju. Meie soov on tuua jalgpalli Viljandile lähemale ja vastupidi.
Ehk Premium liigast te ei unista üldse?
Süld: Praegu me lapime inimeste jaoks seda emotsionaalset auku. Premium liigat igatsetakse väga palju, mis on arusaadav. See oligi üks väga ilus aeg, aga praeguses olukorras me ei naase sinna veel. Võib-olla kunagi tuleme. Aga Premium liigasse naasmine pole meil strateegilise sihina isegi kcirjas.
Reimaa: Ma olen realist. Järgmise nelja aasta jooksul ei näe ma seda kindlasti juhtumas.
Oja: Eks mingi unistus ikka on, et Viljandi võiks kunagi jälle kõrgliigas olla, aga ma arvan ka, et see ei saa olla ainus eesmärk. Kõik klubid ei mahu sinna, kõik ei pea ka seal olema. Me teeme enda asja. Esiliiga või Esiliiga B võiks olla meie noorte tase.
Reimaa: Kontori poole pealt ei tundu Premium liiga majandusliku jätkusuutlikuse osas maailma parim koht olevat. Seal on kõrged kulud — profiliigas tuleb palkasid maksta, tuleb mängijaid juurde leida —, aga tulud — eriti piletitulud Eesti jalgpallikultuuri juures — on üsna olematud.
Oja: Ma arvan, et enne sellise sammu astumist tuleb muud asjad korda saada. Vägisi pole mõtet punnida.
Reimaa: Oleme Harju ja Unitedi puhul ju näinud, et klubi on alles teisel korral olnud Premium liigaks valmis. Esimesel korral ei oldud valmis ja kukuti liigast välja. Isegi kui meeskond on valmis, siis oluline on ka see, et klubi oleks valmis.
Oja: Neid näiteid on ju palju. Seesama Rakvere, Kalevil paistab raske olevat, Legion. Muidugi [Premium liiga] on äge ja tore, aga Esiliigas mängimine pole ju ka häbiasi.
***
Viljandi Tuleviku “ilusatest aegadest” rääkis meeskonna endine poolkaitsja Kristjan Kask saates “Elu palli taga”: