Kaili Viidas rääkis “Deltas” Endla Teatris esietenduvast Karl Ristikivi novelli ainetel tehtud lastelavastusest “Semud ja sellid” ning ütles, et see lavastus sobib hästi ka lapse esimeseks teatrikogemuseks.
Lavastuse “Semud ja sellid” universaalne teema on suureks kasvamine. “Alates umbes teisest eluaastast on see lavastus kindlasti sobilik. Seda lavastust on ette valmistatud juba eelteadmisega, et saalis on lapsed, kes tulevad esimest korda teatrisse. Tegemist on vanuserühmaga, kes oskavad juba kuulata ja jälgida ning neid huvitab lugu,” sõnas ta. Veel pisematele mõeldud lavastused on pigem üles ehitatud sensoorika peale.
Lavastus kestab 40 minutit, kõik toimub naturaalselt, ei ole valjusid helisid, pimedaks minevat ruumi ega midagi, mis võiks last ehmatada või talle üleliigsena tunduda. “Lavastus on loodud selliselt, et ta kõnetab väikest last,” rääkis Viidas. Ta mainis, et ka testvaataja positsioonis olevatelt täiskasvanutelt on tulnud tagasisidet, et seda peaks vaatama iga täiskasvanu, sest see mõjub nii soojana ja kutsub päriselule.
Kuigi kõik vanad lood ei pruugi tänapäeva last kõnetada, oli Karl Ristikivi 1936. aastal kirjutatud lugudes palju mängulist ja igavikulist. “Minu enda lapsed puhkasid rõkates naerma, kui ma mingisuguseid kohti sealt ette lugesin. Tegelased ise on hästi sümpaatsed, sellised pisikesed naljakad kutsikad,” rääkis ta ja lisas, et teose mõttemaailm kaasab lapsi.
“Semud ja sellid” Autor/allikas: Endla Teater
“Lavastus toimub Endla teatri neljandal korrusel. Kui ma mõtlen selle kõige kahe-aastase peale, kes on alles jalad alla saanud ja ta peab nii kõrgele ronima, on see väga suur katsumus nii tema vanematele kui ka lapsele endale,” tõdes Viidas. “Ma roomasin põhimõtteliselt neljakäpukil neljandale korrusele, et saada teada, mida ma sellel teekonnal näen,” rääkis ta. Ta proovis end väikse inimese mõttemaailma ja suurusesse panna ning tema maailmataju mõista.
“See teekond treppidest üles peab olema talle juba kuidagi teistmoodi ettevalmistatud, ta tahab juba saada mingeid tähelepanupunkte. Nii saigi teekond tehtud nii, et igal vahekorrusel see väike teatrikülaline kohtub millegi või kellegagi häälte või jalajälgede näol. Tema ülesanne on jõuda mööda jalajälgi neljandale korrusele ning tee peal kohtub ta kanade, lehma ja seaga. Need kohtumised on sensoorsed, ta kuuleb hääli, saab katsuda vilja, teri ja muud sellist,” lausus Viidas ja nimetas seda ka täiskasvanu jaoks teraapiliseks tegevuseks.
“Sellised nüansid on sellesse töösse tulnud tänu eriala vaatepunkti nihkumisele. Teenusedisain on julgustanud mind minema edasi tavalisest positsioonist, kus vaataja istub ja näitleja mängib,” rääkis ta.
“Meil on elukaaslase Ott Kiluskiga tugev loominguline kooslus, tema on selle loo ka dramatiseerinud. Ta kogub esimese vabariigi ajal välja antud eesti kirjandust ning Ristikivi “Semud ja sellid” on nende seas. Algul jõudis jutt meie laste unejutuvaramusse ja sealtkaudu lavale,” sõnas Viidas.
“Taluõuekultuur on kaduv nähtus, lapsed puutuvad maaeluga kokku vaid avatud talude päeval,” nentis ta. Lavastuse taluõue tegelased on silmus silmuse haaval kootud ja heegeldatud, seega mõjub see maailm eriti ehtsana.
Viidas ise on linnalaps ning tal ei olnud ka väiksena loomi, kellega igapäevaselt kokku puutuda. Tänapäeval on aga isegi maavanaemad, kelle juurde laps saata, harv nähtus. Lapsed ei tea enam, kust tulevad munad, piim ja muu toit. Selles lavastuses mängitakse see toidulaud ja selle päritolu läbi ning küntakse ka hobustega põldu.
“Lapsed on nii rõõmsad, kui nad näevad päriselu suurusele vastavaid loomi. Nad kilkavad, kui suur roosa siga tuleb lavale,” rääkis Viidas. Tegemist on pooleldi nukulavastusega ning seal mängivadki kahekesi nukkudega Sten ja Liis Karpov.
“Mulle tundus, et kui ma näen enda ümber palju täiskasvanuid, kes peavad lastele tehtavat asja tüütuks, mitte kõige olulisemaks või isegi karistusrooduks, siis tegelikult on lapsed mõnes mõttes kõige olulisem publik. See on see, kust me inimestena kultuuritaju alustame. Lapse maailma toetamine ja mõistmine on minu jaoks oluline,” tõdes Viidas.