Näitus

Eesti Noore Kaasaegse Kunsti Liit (ENKKL)

“Koos on soojem”

Osalevad kunstnikud Karl Joonas Alamaa, Karola Ainsar, Kärt Heinvere, Irma Holm, Erik Hõim, Kadri Joala, Saara Liis Jõerand, Liisa-Lota Jõeleht, Katariina Kesküla, Kärt Koppel, Nele Kurvits, Johannes Luik, Elisa Margot Winters, Loora Kaubi, Marto Mägi, Daria Morozova, Katariin Mudist, Anna Ovtšinnikova, Kertu Rannula, Johanna Reinvald, Mia Maria Rohumaa, Raahel Rüütel, Inessa Saarits, Lisette Sivard, Sonja Sutt, Annabel Tanila, Aimur Takk, Margaret Tilk, Elo Vahtrik, Nelli Viisimaa ja Rebeca Žukovitš

Avatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis 14.11.2025–14.12.2026

Naljaga tasub ettevaatlik olla. Mida rohkem teda kedrata, seda vähem on tegu naljaga ning välja puhastub labane (muiges vormistatud) tõde. Eesti Noore Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) lähenemine institutsionaalsusele võib olla välja kasvanud naljast, ent on jõudnud viimaseid päevi avatud näitusel “Koos on soojem” üliolulise tõeni ühiskondlikke mõju omavate struktuuride ehk institutsioonide kohta.

Siinkohal tasuks mainida, et ENKKL-i modus operandi on olnud institutsionaalsuse enda kasuks pööramine. Institutsioon loob tähelepanu (liit alustas 2022. aastal Instagramis nädalapreemiate jagamisega), annab tõsiseltvõetavust (ENKKL on saanud end teostada väga tõsistel näitusepindadel), pakub uusi tutvusi (praeguse seisuga kuulub liidu hingekirja 46 liiget), loob ühendavat rütmi (liit annab välja nii sisukat ja informatiivset kuukirja kui podcast’i) ning pakub võimalusi (kutse EKKM-is näitust teha tuli liidule EKKM-i poolt). Ehk “institutsiooniväline noorte kunstnike kogukond”, nagu end kodulehe nimetatakse, mõjub praeguseks ennemini poosi kui kehtiva enesekirjeldusena.

Sellest pole aga suuremat lugu. “Koos on soojem” tõestab, et ENKKL on suutnud vältida institutsionaalsuse pärispattu – hierarhiaid. Või – sõnastades antud mõte positiivis – ENKKL illustreerib, kuidas institutsioon saab olla koostegemine, koostöö ja koosolemine; näide sellest, et piisavalt kaugele arenenud risoom ei pea muutuma juurestikuks.

Pead-jalad koos

Detsentraliseeritus oli näituseloome protsessis keskne. Kuraatorit polnud. Projektijuhte oli kolm. Algsest 39 kunstnikust, kes soovisid näitusel osaleda, jäi alles 31 (inimestel oli tööde ja eluga kiire). Neist tekitati grupid, mis mängisid end paar korda ka ümber. Mõnele tuli koostöö kergelt, mõnele olla peavalu teinud. Seda teades hakkab terve näitus meenutama teatavat gambiiti. Et tegelikult oleks kogu aeg natuke nagu õhus võimalus, et äkki see kõik ei tööta. Aga töötab! Ning vaatajana on mind suudetud kaasata sellesse hasarti (ei ole just tihe nähtus, et näitusesaalis elad sa vaatajana kaasa projektijuhile). Peen ja õnnestunud käik.

EKKM-i kolm korrust otsekui tekitaks iga näitusega endale uue metafoorse tähendusvälja. “Koos on soojem” kohtleks näituseruume otsekui inimkeha. Esimene korrus on jalad. Siin on kõige tugevamalt kohal mängulisuse ilu, huumor, ühtsus ja avatus. See, millele liit toetub. Teine korrus on kõht. Sinna on mahtunud ainult teosed armastusest, sest teadupärast käib armastus ju kõhu kaudu. Kolmas korrus on pea. Teoste ümber käiv mäng on intellektuaalsem, teosed pole nii avatud, vaid nõuavad lahti mõtestamist. Seinale on kinnitatud ka näituse valmimise kronoloogia ehk näituse mälu.

Olles nii mõnegi kunstniku üksikloominguga tuttav, oli meeldiv näha erinevaid käekirju kas teineteisse lahustunult või eristuvatest keeltest dünaamiliselt harmoniseeritult. Kordagi ei tekkinud tunnet nagu kellegi idee, lähenemine või suhtumine oleks liiga tooniandev. Hea näide nii lahustumispõhisest kui harmooniapõhisest lähenemisest leiab kahest teosest, mis läbivad selgroona kõiki korruseid.

Eesti Noore Kaasaegse Kunsti Liidu grupinäitus “Koos on soojem” EKKM-is Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

“Eesti kastanite koostöö masin” on pisike majandusmudel, kus külastaja paneb näituse alguses tasku ühe kastani, transpordib selle kolmandale korrusele ning laseb mööda näitusemaja läbivat papptoru alla libiseda. Oluline on, et säiliks kastanite bilanss. Kuigi ma tunnetan Johannes Luige ehitusõhinat, Elisa Margot Wintersi rituaalmaagilisust, Irma Holmi argipoeesiat ja Nelli Viisimaa (esteetiliselt kaalutletud) käredust, ei suuda ma lõpuni kedagi ühtegi punkti paigutada. Värvid segunevad ja annavad uue tooni.

Kolmeosaline seeria “Kolm akti (I – kohtumine; II – kirjad; III – elekter)” illustreerib harmoonilist lähenemist. Kadri Joala, Saara Liis Jõerand ja Elo Vahtrik on võtnud avastada ja ettevaatlikult pühitseda romantilisi paarisuhteid. Kolmiku lähenemist saab võtta nii kerge irooniaga kui ka intensiivselt siiralt, sõltuvalt sellest, millise kogemuspagasi vaataja kaasa toob. Kolmiku iga liikme tugevus on aga selgelt esil – Joala võimekus vormistada kaugust ja distantsi, Jõeranna tähelepanuväärne tekstitundlikkus ning Vahtriku suutlikkus pöörata laitmatu vormistus tähenduseks. Koostöö ei pea tähendama lahustumist. See võib olla ka viis saada eri mustrid harmooniliselt sobituma.

Kuigi kahest teosest liialt kirjutamine on antiteetiline näituse vastu, ei saa üle ega ümber sellest, et teosed, mis kogu näitust läbisid, olid millegi hoidmisest ja armastusest. Kui näitusel oleks kuraator, saaks ta selle eest kuldse tähekese!

Mänguhoos

Iga teos näitusel on mingitsorti mäng. Aga mängulisus avaldub eri viisidel. Ainuüksi esimesel korrusel on mäng esitatud nii ruumina, õõnestusena kui ka toore mängulise naljana.

Karl Joonas Alamaa, Katariina Kesküla, Anna Ovtšinnikova, Annabel Tanila ja Rebeca Žukovitši teos “Kas oled veel meiega?” on EKKM-i hoone kujuga mängumaja, mille sees saab vaataja omakorda minna mängumajja arvutimängus “Sims 4”, kus toimetavad liidu liikmete järgi tehtud simsid (kahjuks kummalgi külastusel mäng ei töötanud).

Loora Kaubi, Katariin Mudist, Inessa Saarits, Lisette Sivard on vaatajani toonud kaheosalise teose “Monument (koos kõigiga)”. EKKM-i ette on rajatud neljameetrine pink, mille monumentaalsus – tegu on ikkagi imposantse pingiga – on välja mängitud kontrapunktina monumentide pühalikule üksiolemisele. Näitusesaalis jälgitav otseülekanne vähendab pingi žestlikkust ning annab talle võluvat argist paiksust.

Erik Hõimu, Aimur Takki ja Margaret Tilga “Määä mä määä” on lihtne, vaimukas ja hurmavalt otsene skulptuurigrupp (tegu on ainsa teosega, mis toodab soojust), mille nalja ei tahaks rikkuda, lootuses, et mõni lugeja ennast veel näitusele veab. Sarnaselt ei tahaks rikkuda üllatust teise korruse installatsioonil “Tactical Spooning” (Kärt Heinvere, Kärt Koppel, Johanna Reinvald, Raahel Rüütel), kus vaataja mängitakse mõtlema sõjale, et seejärel pinge installatsiooni keskmes olevas voodis, kõrvaklappide intiimse helitaustaga, pehmelt lauhustada. Viimast teost soovitaks eriti kõigile, kes on näitusel esimesel kohtingul.

EKKM-is avati Eesti Noore Kaasaegse Kunsti Liidu grupinäitus “Koos on soojem” EKKM-is”Koos on soojem” Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Karola Ainsare, Nele Kurvitsa, Kertu Rannula ja Sonja Sutti “Lahedate tüdrukute muuseum” on vastastikkuse identiteediloome alusel tehtud minimuuseum kolmele kunstnikule. Nali on selles, et vastastikku on loodud fiktiivsed esemed teineteise lapsepõlvest ja kasvamisajast (nt Rannula päevik pole tegelikult Rannula kirjutatud). Tegu on toreda tervikuga, mis läheb üha paremaks, mida enam temast mõelda, sest sa pead kellegagi olema ju päris heaks sõbraks saanud, et tema kohta midagi usutavat kokku luisata. Ja samas, eks igas luiskes ole ka terake tõde. . .

Klassikalise institutsionikriitilise teosega “Eesti kunsti viis aastat 2026–2031”, lõpetavad mõtteliselt näituse Liisa-Lota Jõeleht, Darja Morozova, Marto Mägi ja Mia Maria Rohumaa. Iroonilise ja tögava suhtumisega torgitakse kunsti ümbritsevat diskursiivset ruumi; küll soravalt ja vaimukalt, ent kuidagi staatiliselt, mis tihtipeale vaevab institutsioonikriitilisi teoseid (tekib tunne nagu ma näeks seda nalja umbes viieaastaste intervallide tagant üha uuesti, kui värske põlvkond peale kasvab ja avastab, et saatetekstid on valdavalt kräpp). Siis aga ilmus uudis, et keegi kaak oli näitusele tulnud ning viisaastaku plaani (ehk tuleviku) ära varastanud. Selles žestis oli juba mingit võluvalt dünaamikat, mida sellistes siseringi sahkerdustes harvemini leiab.

Teosed on vaimukad. Suhtumine kerge ja mänguline, aga see, et kõike tehti koos, selle osas ollakse surmtõsised ja välja teenitult uhked. Teisisõnu – mäng on mäng, aga see, et me mängime, see on püha; see on oluline; see on tähtis. Sest mänguruumis on hingel võimalik õppida tundma vabadust. Ja olla vaba.

Lootuses, et ENKKL jätkab oma tegevust ka siis kui “N” akronüümis enam ei päde, tahaks lõpetada tähelepanekuga arboristikast. Nimelt on Eesti vanimad puud sarapuud. Nende harajad, kõigis suundades kasvavad madalad ja tihnikused kehandid,sisaldavad tohutut potensiaali; vanimad neist on üle tuhande aasta vanad! Ükski üksiküritajast tamm nii vanaks veel elanud pole. Pikka iga teile!

***