Kaks rakurssi nii loomingus kui ka elulooraamatus
Kuidas aga püüda sellest kardetud turvatsoonist välja minna nii turvalise formaadi puhul nagu elulooraamat? Äärmiselt keeruline ülesanne, sest kõigile tuttavlik elas-õppis-töötas-stiilis referatiivne sündmuste kirjeldus oleks justkui Lynchi olemust õõnestav, kuna tema looming põhineb pigem tunnetuslikul kui täpselt mõistetaval ja välja hääldataval. Aga ei ole vaja ehmatada: raamat on äärmiselt kergesti loetav ja mõistetav ning koosneb üldjoontes tõesti minevikulistest mälestustest ja sündmuste kirjeldusest, aga siin on kasutatud stereotüüpide eest põgenemiseks üht intrigeerivat kirjanduslikku võtet. Iga Lynchi eluetappi on kirjeldatud justkui kahest rakursist. Ameerika autor ja ajakirjanik Kristine McKenna, kes on Lynchi ta karjääri jooksul korduvalt intervjueerinud ning ta tegemistel silma peal hoidnud, annab raamatus biograafialiku ülevaate, mis on aga huvitavalt detailne ja mõjub kõike muud kui kuivana. Mida edasi raamat edeneb, seda huvitavamaks loomulikult läheb, sest David Lynch avaneb meile ennekõike ikka läbi oma loomingu ja tema filmidega seotud taustamõtete ja -tegevuste kirjeldused tekitavad nii mitmelgi puhul soovi filme taas üle vaadata.
Autori reaalsus ja Lynchi unistamisruum
McKenna tavapärasemale kirjutamisliinile on aga «Unistamisruumis» lisatud veel üks kiht. Igale McKenna peatükile järgneb sama perioodi ja samade sündmuste kirjeldus David Lynchilt. Justkui lisandukski McKenna «tegelikkusele» Lynchi «unistamisruum». Need kaks liini pole üksteisega äärmuslikult või dramaatiliselt vastuolus, aga rõhud on teised. Justkui Lynchi filmimaailmaski, on kõik nagu tavaline ja päris ja argine, aga siis viskab mingi detaili vahele, mis viitab teistsuguse maailma olemasolule kaadriservade taga. Lynch jääb tihti kirjeldama detaile, millel pole ta eluloonarratiivi edasitõukamisel mitte mingisugust kasu, aga teenivad just nimelt seda tunnetuslikku maailma, mis polegi kulg punktist A punkti B, vaid püüd paigal seistes tajuda oma ümbrust, õhustikku. Lynch on 1970. aastate algusest peale tegelnud transtsendentaalse meditatsiooniga ja vist iga mediteerimispraktika aluseks on püüd lasta lahti mõtetest, mis on seotud mineviku või tulevikuga – nostalgia või kahetsusega seoses juba möödunud sündmustega, mida meil pole enam võim muuta, või ootuste-lootuste-hirmudega tuleviku suhtes, mida me samuti kontrollida ei saa – ja leida oma teadvus üles käesolevas hetkes, tunnetades täielikul määral oma keha, aistinguid, käegakatsutavat füüsilist reaalsust meie ümber kõigi võimalike meeltega; hingates sisse lõhnu, kuulates helisid, tajudes õhu või riiete puudutust nahal.