Möödunud laupäeval, 6. detsembril lahkunud Magnumi fotograaf ei püüdnud ilu, vaid tõde, dokumenteerides halastamatu otsekohesuse ja kuiva huumoriga keskklassi tarbimisharjumusi, massiturismi ja kaasaja inimeste argiseid rituaale. Tema loomingus kohtuvad ehtinglaslik teravalt kuiv huumorimeel, harvanähtav oskus leida argielulistest detailidest otsustavad motiivid, poleemilised teemad, kõnekad misanstseenid, millel on võimet lühistada inimlikke nõrkusi, illusioone ning tegelikkust. Iga foto on sotsioloogiline mikrokosmos, mis Parri antiesteetikas dokumenteerib nii rahvusuhkust kui ka globaalse ületarbimise ilminguid: vastutustunde minetamist ja kõikehaaravaid inimlikke ihasid.
Olen aga siinkohal segaduses, kas kirjutada Parrist olevikus või minevikus – suure dokumentalisti lahkumine on uskumatu oma eksistentsiaalses pöördumatuses. Parr jõi piltlikult öeldes Cartier-Bressoni karika põhjani – ta ei rahuldunud mitte ainult fotograafilise kompositsioonilise otsustava metafüüsilise momentumi (decisive moment) püüdmisega, vaid nõudis endalt, et iga kaader kätkeks endas sotsiaalkriitilist sõnumit. Püüan seda pisut kokku võtta.