Hans Väre arutleb Vikerraadio päevakommentaaris jamade üle, mis ei tee head ei firmadele ega erakondadele.
Ühe Eesti suurfirma maakondlikku kontorisse võeti uus müügimees. Osa vanadest olijatest kortsutas natuke kulmu, sest noorsand oli küll tragi ja tegus, kuid lasi suust välja enam-vähem kõik, mis sülg sinna toonud oli.
Ta oli tulnud mingist arusaamatu töökultuuriga start-up’ist ja rääkis täiesti avalikult, et ühed konkurendid tuleks oksa tõmmata ja teistele kuul otsa ette kihutada. Teised kolleegid aga patsutasid uustulnukale tunnustavalt õlale. Nende arvates oligi firmasse vaja värsket verd, kedagi, kes tunneks uusi, seni puutumata turge. Sellist tõeliselt agressiivset müügimeest. Pealegi, ta tegi ju ainult nalja.
Päris tõsiseks läks asi siis, kui uus tüüp ühel suuremal koosviibimisel karaokemikrofoni haaras ja valjul häälel teatas, et osakonna juhataja on selgrootu töllmokk, vana kärss ja värdjas veel pealekauba.
Nüüdki jagunesid töötajad kaheks. Ühed pidasid seda ennekuulmatuks ja lubamatuks ning nõudsid, et solvaja tuleb vallandada. Teised hõõrusid heameelest käsi. Nad arvasid juhatajat aeglaseks. Vanamoodsaks. Ta oli olnud firmas juba siis, kui omanikud osaühingu asutamiseks vajaliku 10 000-kroonise omakapitali diplomaadikohvris panka viisid. Mingil ajal oli ta lausa firma tegevjuht. Küllap oli ta oma arrogantselt viisakal, koolipapalikul moel paljudele vastalistele pikkade aastate jooksul ka natuke varbale astunud.
Osakonnajuhatajal sai ülbest müügimehest kõrini ja ta saatis peakontorisse kirja, et too lahti lastaks. Tegelikult ootasid isegi uue kolleegi pooldajad, et ta sellise asja peale kinga saab, sest nii on alati igal pool käitutud. Küsimus ei olnud ju müügistrateegia osas eriarvamusel olemises, vaid juhi avalikus enneolematult ebaviisakas alandamises ja firma maine kahjustamises.
Üllatuslikult ei järgnenud sellele aga vallandamiskäskkirja, vaid vaikus. Pärast mõningast edasi-tagasi tammumist püstitas juhataja avaliku ultimaatumi: kas tema või mina! Ent nüüdki ei saabunud oodatud lahendit. Juhatuse esimees istus hoopis oma merevaatega kabinetis ja joonistas mõlema alluva tulemusauditile erinevaid vektoreid.
Uus töötaja oli näidanud silmatorkavalt häid tulemusi. Ainuüksi esimese kvartaliga oli ta firmale sisse toonud 160 000 eurot puhastulu. Ent osakonnajuhataja müüginäitajad olid veel tunduvalt paremad. Tema kasumiosaks tuli tervelt 430 000 eurot. Valik tundus selge nii moraalsest, sisekorrareeglite kui ka finantsvaatevinklist. Ometi ei tõtanud juhatuse esimees oma uut noort sõpra vallandama. Need uued turud, need tundusid nii ahvatlevad…
Ilmselt olete selle aja peale juba ammu ära tundnud, et selle loo peategelased on nüüdseks Tartu linnavolikogu Isamaa fraktsioonist lahkunud Tõnis Lukas ja sinna alles jäänud Kris Kärner. Igas normaalses ettevõttes oleks ukse taha saadetud tülinorija, kes kohalikule juhile pealegi müügi (loe: häältesaagi) poolest kordades alla jääb. Aga Isamaas mitte. Seal loodetakse, et noor veri maksab pikas vaates rohkem.
Isamaa defineerib ennast konservatiivse erakonnana, aga konservatiivsusega on selline naljakas asi, et selle all võib silmas pidada väga erinevaid lähenemisi. Sõltub ju, milline ajajärk säilitamiseks malliks võetakse. Võib igatseda Ivan Orava kirjeldatud Pätsu aega, kui voon ja hunt käsikäes tänaval jalutasid. Võib seada eeskujuks romaanidest tuttava rüütelliku maailma, kus head kombed ja au maksid rohkem kui elu. Aga võib minna ka veelgi kaugemale, koopainimeste aegadesse, mil õiglust mõõdeti nuia suurusega ja kõiki tervisehädasid raviti kärbseseeni süües.
Veidi pärast seda, kui Tõnis Lukas Tartus erakonnakaaslastele ultimaatumi esitas, ilmus Sakalas lugu Viljandi vallas Isamaa kõva poole abivallavanema kandidaadiks esitatud Ain Laansalust, kes usub, et haigused ei nakka, lennukitelt mürgitatakse inimkonda, MMS on imeline asi ning et Vene-Ukraina sõjas ei saa öelda, et üks on paha ja teine hea.
“Juba paar päeva hiljem oli Viljandi valla uhhuu-usku poliitik oma kandidatuuri maha võtnud.”
Arvestades Tartus toimuvat ja seda, et isamaalasest Viljandi vallavanem Alar Karu taandas Laansalu vandenõuteooriad esimese hooga usuvabaduse küsimuseks, tundus juba, et absurdne valitsemiskultuur muutub Isamaa üleriigiliseks mustriks. Aga võta näpust! Juba paar päeva hiljem oli Viljandi valla uhhuu-usku poliitik oma kandidatuuri maha võtnud. Tema erakonnakaaslaste sõnul seati Laansalu nii kõrgele positsioonile pürgima lihtsalt seetõttu, et enne Sakala artiklit ei teadnud parteikaaslased tema kummalistest veendumustest midagi. Aga vigu saab ka parandada, kui tahe on olemas.
Viljandi vallas pääses terve mõistus võidule, heade mõtete linnas pole head mõtet aga veel pähe tulnud. Kahtlen, kas lähiajal tulebki, kuid varem või hiljem jõuavad juhtkonna silmapaistvad vead nõukogu tasandile. Nõukogu all pean ma antud juhul silmas valijat.
Kui ühe vale kaadrivaliku pärast hakkab firmas väärtuslik tööjõud voolama, koostööpartnerid eelistavad konkurente, kuna ei taha uue imelapse käest rämedalt sõimata saada, ja maine klientide seas kidub, võib ju uutel turgudel saadud võit mõnda aega naeratuse suule tuua, aga lõpuks läheb jamadega tegelemine väsitavaks, tüütuks ja kahjumlikuks. Jamad ei ole ärile head.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.