Kaalul on Eesti püsimajäämine ja see eeldab ilmselt pea kõikide USA algatustega kaasaminemist ja võimalikult palju USA ärihuvidega arvestamist. Lihtsam on öelda Donald Trumpile vastikustundega “isake”, kui hakata üksinda Narvas teise isakese vägesid tõrjuma, nendib Indrek Kiisler.
Mõned nädalad tagasi teatas Prantsusmaa president Emmanuel Macron uhkusega, et riik on pannud endale ambitsioonika eesmärgi aastaks 2030, nimelt peaks selleks ajaks igal aastal astuma vabatahtlikult Prantsuse armeesse 10 000 uut sõdurit. Eesti rahvaarvule taandatult oleks see umbes 170 meest ja naist aastas.
Kui Eestis teeks mõni kaitsevaldkonna juhtfiguur sellise ettepaneku, siis järgmisel päeval poleks ta enam ametis, kuna see tundub ebaadekvaatselt naeruväärne. Aga Prantsusmaa president on mees, kes liigub ühelt Ukraina kiirkoosolekult koosolekule, mängides rollimängu “mina siin ka juhin Euroopa saatust”.
Saksamaa kindralid hädaldavad, et nad ei saa armee arvukust paisutada, sest tuhandeid kaitseväelasi pole lihtsalt kuhugi panna, pole kasarmuid, voodeid ja tekke, relvadest rääkimata. Ometigi suudeti 2015. aastal vastu võtta ja üle riigi ära majutada ligi miljon inimest, kes tulid aasta jooksul Saksamaale suure lainena paremat ja turvalisemat elu otsima.
Selline on ambitsiooni tase, mida neljandal sõja-aastal suudavad pakkuda Euroopa Liidu kaks suurimat riiki, kus ühtekokku elab 145 miljonit jõukat inimest. Ja pole üldse mõtet rääkida Hispaaniast või Itaaliast, mis lihtsalt vaatavad venelaste tapatalguid Ukrainas ükskõikselt pealt, sisulist abi on aga Ukrainale antud vähem kui näpuotsatäis.
Sellest saab teha Eesti jaoks ainult ühe lihtsa järelduse: lääne pool Berliini jahvatavad endiselt jutuveskid, tegusid pole ja praegu pole näha neid ka tulemas. USA president Donald Trump on talle omase otsekohese jõhkrusega selle ka välja öelnud, et Euroopa on nõrk, räägib palju, aga tegusid pole.
Venemaa, Hiina või ka USA võtab tõsiselt neid, kelle taga on jõud ja otsustavus. Ja tegelikult on see kogu aeg niimoodi olnud, nüüd on see lihtsalt avalik ja varjamatu. Otsustavaks on huvid ja veel kord huvid. USA-l on lihtsalt kadunud huvi poputada kaitsevaldkonnas eurooplasi ja ilmselgelt kasutab Washington praegu ära ka vana mandri aastatepikkust eneseimetlust ja allakäiku nii kaitses kui ka majanduses.
See paneb meid erakordselt keerulisse olukorda, sest Venemaa tunnistab praegu ainsa sõjalise vastujõuna Balti mere idakaldal ainult USA-d ja meie ülesanne on teha kõik endast olenev, et ameeriklased meid maha ei jätaks.
Samal ajal jätkub USA ja Euroopa Liidu suuremate riikide suhete degradeerumine ning varem või hiljem peegeldub see ka surves väiksematele idatiiva riikidele.
Meie ees on terve rida vastikuid küsimusi. Ma panen kirja ainult mõne, aga uskuge, neid küsimusi on palju, millele meilt vastuseid nõutakse, kusjuures kiirelt ja keerutamata.
“Kui majandussuhted taastuvad lääne ja Venemaa vahel, kuidas me ühiskonnana suudame taluda venelaste naasmist Euroopasse ja Eestisse?”
Näiteks oletame, et USA praegune administratsioon ütleb meile otsesõnu, et Venemaa tuleb maailmarahu huvides tagasi Euroopasse lõimida ja palun aidake euroliidus sanktsioonid maha võtta. Mis me vastame, kui see asi seotakse konkreetselt ähvardustega tõmmata oma kaitsetoetus siit välja? Kui majandussuhted taastuvad lääne ja Venemaa vahel, kuidas me ühiskonnana suudame taluda venelaste naasmist Euroopasse ja Eestisse?
Mina ei tea, kuidas nendele küsimustele vastata, aga loodetavasti meie välisametkondade poliitikaplaneerimise osakondades mõeldakse mõned sammud ette, milline on Ukraina sõja järgne julm maailm, kus me tahame ellu jääda.
Kas meie riigi esindajad suudavad endas maha suruda ja ära seedida selle, et nähtav ebaõiglus võib küll olla valus, aga veelgi valusamad võivad olla ebaadekvaatsed sammud, mis tulenevad maailma valesti hindamisest?
Eriti võiks sellele mõelda mitmed meie poliitikud, kes siiani on nautinud populaarsust Ukraina sõja teemal aktiivselt ennast suurimate Vene-vastastena presenteerides, ka neilt võidakse nõuda järsku toonimuutust. See toonimuutus tuleb kergemini, kui jätta mõned lollid laused praegu ütlemata. Kahjuks Vladimir Putin ei lõpeta Haagis, kuigi tema koht on seal. Aga meie välisminister ja riigikogu väliskomisjoni esimees räägivad Putini Haagi tribunali ette saatmisest endiselt nii, nagu see oleks otsustatud asi.
Kaalul on Eesti püsimajäämine ja see eeldab ilmselt pea kõikide USA algatustega kaasaminemist ja võimalikult palju USA ärihuvidega arvestamist. Kokkuvõttes ei tundu see lootusetult keeruline ülesanne, kuid eeldab võimekust kiiresti muutunud olukordadele reageerida, halbu näiteid aeglaselt reageerivatest muinasjutuvestjatest on Lääne-Euroopast meil viimastel aastatel küllaga.
Lihtsam on öelda Donald Trumpile vastikustundega “isake”, kui hakata üksinda Narvas teise isakese vägesid tõrjuma. Või elulisem näide: Eesti läks 2003. aastal Iraaki teadmisega, et tuleb minna, sest nii saame ennast ameeriklastega tihedamini seotud, toonane valitsus unustas kiiresti rahvusvahelise õiguse räige rikkumise, milleks Iraaki minek kaheldamatult oli.
See ei tähenda, et meie lähimad liitlased Euroopas tuleks kõrvale jätta, kuid seni, kuni sealt mingit muutust tulemas ei ole, pole meil teisi valikuid. Varem või hiljem koorub teravamalt välja Hiina-USA vastasseis ning selle vastasseisuga ei saa ameeriklased üksi hakkama, nad vajavad samuti liitlasi, isegi nii tillukesi nagu Eesti.