Kui Elon Musk räägib, siis maailm kuulab teda. Tema viimane torge üha totalitaarsemaks muutuva Euroopa Liidu suunas kutsus üles nimetatud super-struktuuri ennast lõpetama.

See lihtne avaldus käivitas meediaruumis reaktsioonide tsunami. Huvitaval kombel ei tabanud ilmunud lood Muski peamist mõtet, nimelt seda, et ta soovis maailma suurima superriikliku bürokraatia laiali saatmist. Selle asemel kujutati tema kommentaari EL-i laialisaatmise kohta kui lapsikut reaktsiooni trahvidele, mille EL X-ile määras.

Nagu Elon Muski algne postitus X-is paljastab, ei olnud tema kommentaar ELi kohta üldsegi vastuseks X-ile määratud trahvile. EL-i kommentaari puhul oli tegemist reaktsiooniga teise X-i kasutaja kriitikale ELi trahvide kohta Ungarile, piisava hulga ELi-väliste immigrantide vastuvõtmisest keeldumise teemal.

Teisisõnu, Muski tegelik eesmärk ei olnud mitte rünnata ELi digiteenuste seaduse kohaldamist, vaid tema kommentaar oli seotud Brüsseli eurokraatia väljakujunenud ja äärmiselt problemaatilise praktikaga, millega surutakse maha liikmesriikide vastuseisu mitmesugustes poliitikaküsimustes.

Selline EL-i poolne käitumismuster on viimasel ajal palju tähelepanu pälvinud, kuid tegemist pole millegi uuega. Toon vaid ühe näite: Kreeka rahvas teab seda valusalt hästi, kuna nad peavad endiselt elama 15 aasta taguse EL-i fiskaalrünnaku tagajärgedega. EL-i stabiilsus- ja kasvupakti sama karmi jõustamise oht ripub tänaseni tumeda pilvena võlgades liikmesriikide kohal.

Fiskaalreeglite jõustamine on vaid üks viis, kuidas EL oma liikmesriikide üle liigset majanduslikku võimu rakendab. Kaks teist näidet on ELi vahendite üha suurem relvana kasutamine liikmesriikides ja Brüsseli laiaulatuslikud ambitsioonid oma maksude kehtestamiseks.

Koos Muski lihtsa ja arusaadava ettepanekuga tekitavad need EL-i võimuhaaramise katsed paratamatult küsimuse: milline näeks Euroopa majandus välja, kui Euroopa Liit laguneks?

Kuigi see küsimus võib olla revolutsioonilist laadi, on see tegelikult asjakohane, kui mõelda visioonile, millest EL sündis. Kui 1980. aastatel koostati plaane Euroopa Majandusühenduse asendamiseks EL-iga, oli visiooniks üks neljast vabadusest, mis avaks kogu Euroopa ühele suurele turule. Tööjõud, kapital, kaubad ja teenused saaksid vabalt liikuda üle riigipiiride.

Tänapäeval pole EL sugugi selline. Juba 1992. aasta Maastrichti lepinguga hakkas EL võtma kuju, mis oli oluliselt pealetükkivam – eriti majanduslikult – kui selle algne nelja vabaduse idee oleks lubanud. Võib-olla kõige rängemaks algse nelja vabaduse idee rikkumiseks oli stabiilsuse ja kasvu pakt (SGP). See saavutas lepingus põhiseadusliku staatuse ja andis EL-ile fiskaalvõimu, millel polnud mingit põhjendust ei Euroopa majanduse parandamiseks ega EL-i plaanidest inspireeritud majandusuuringute osas.

Kui EL homme lakkaks eksisteerimast, hakkaks Euroopa majandusega palju head juhtuma. Esiteks ei oleks enam ohtu, et superriiklik struktuur sekkub ülemvõimu moodi üksikute riikide eelarveasjadesse. Kuigi eelarvedefitsiit ei ole hea, eriti kui see muutub struktuurseks, ei saaks Brüsseli jäik fiskaalbürokraatia dikteerida üksikutele liikmesriikidele nende teekonda eelarvetasakaalu poole. Selliste sekkumiste retsept on nõuda lihtsustatud kokkuhoiupoliitikat, mis lahendab täna eelarvedefitsiidi, kuid põhjustab homme veelgi suuremaid puudujääke.

Liikmesriikide fiskaalvabadus EL-ist tähendaks, et igaüks neist saaks oma makse ja valitsuse kulutusi kohandada vastavalt oma makromajanduslikule ja poliitilisele reaalsusele. See tooks igale liikmesriigile täiesti uue positiivse dünaamika, eriti neile, kellel on fiskaalprobleemide korral probleeme valitsuskoalitsiooni koos hoidmisega (Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland, Rootsi).

Kuigi EL on viimasel ajal püüdnud stabiilsuse ja kasvu pakti jõustamisel arvestada iga liikmesriigi eripäradega, on selle ainus praktiline tähendus see, et Brüssel lükkab edasi pakti eelarvereeglite muidu ranget jõustamist. Nagu mandri poliitiline turbulents näitab, pole see olulist muutust toonud; ELi sekkumise oht on endiselt väga reaalne. Ainult EL-i ametlik kaotamine kõrvaldaks kokkuhoiupoliitika ohu.

EL-i lakkamine lõpetaks ka aeglaselt kasvava EL-i-spetsiifilise maksustamise koormuse. Liikmesriigid saaksid kogu oma maksutulu endale jätta; liikmemaksude kadumine tähendab mõnele riigile suurt ja teistele väikest edasiminekut, aga see on ikkagi edasiminek.

Aga kuidas oleks lood liikmesriikidele laekuvate EL-i vahenditega? Need kaoksid ilmselgelt samuti ära, kuid mõju liikmesriikidele ei oleks nii märkimisväärne, kui võiks arvata, arvestades seda, kuidas EL kujutab ennast läbi selle heategijana. Tabel 1 näitab kõigi 27 liikmesriigi EL-i sissemaksete ja EL-ilt saadud vahendite netosaldot:

  • Kui EL kaotataks, näeksid riigid, kes panustavad rohkem kui saavad, oma riigikassas netokasvu; nende netokasum on esimeses veerus tähistatud mustade numbritega.
  • Riigid, kes saavad rohkem tulu, kui nad ise sisse maksavad, näeksid EL-i kaotamise korral netotulude vähenemist; nende netokahjum on esimeses veerus tähistatud punaste numbritega.

Teises veerus on esitatud puhaskasum või -kahjum protsendina vastava liikmesriigi valitsemissektori kogutuludest.

Riigid, kes EL-i lagunemisest kõige rohkem kaotaksid, seisaksid silmitsi mitte kõige tähtsusetuma fiskaalse kohandamisega. Kui aga kulutused ja tulud pooleks jagada, siis halvima stsenaariumiga riigid, Läti ja Horvaatia, langeksid eelarve mõlemal poolel 3–3,2%-ni. Arvestades, et kumbki riik ei peaks leppima EL-i fiskaalnõuetega ja arvestades nende üldist vabanemist EL-i reeglitest ja määrustest, mis lämmatavad vaba ettevõtlust, vabakaubandust ja vabu turge, kujutaks EL-i vahendite ja kohustuslike sissemaksete lõpetamine endast vaid marginaalset fiskaalset probleemi isegi tabelis 1 esitatud kümne parima riigi jaoks.

Kokkuvõttes, kui EL peaks homme laiali minema, oleks liikmesriikidel avaliku sektori rahanduse seisukohast märkimisväärselt parem seis. Nende taastatud võime poliitikat kujundada ilma üle õla Brüsseli poole vaatamata aitaks oluliselt kaasa uuele majanduslikule dünaamilisusele. See omakorda tooks kaasa suurema majanduskasvu, vähendaks eelarve tasakaalustamatust ja tugevdaks üksikute riikide majandust – eriti nende jaoks, kes praegu EL-ist kõige rohkem sõltuvad.

Siiski on ruumis üks suur elevant, mida me pole veel maininud: euro. Kas see jääks EL-i lagunemise korral ellu või mitte? Sellele küsimusele pole vastust antud, kuid teema on liiga keeruline, et seda lühidalt käsitleda. See nõuab süvenemist akadeemilisse kirjandusse selliste teemade kohta nagu „optimaalne valuutapiirkond” ja keskpanga teooria.

Seega on siin esitatud analüüs kehtiv olenemata sellest, kas euro jääb EL-i lagunemise järel ellu või mitte. Küsimus on selles, milliseid täiendavaid majanduslikke tagajärgi – nii häid kui ka halbu – võivad liikmesriigid oodata, kui ka euro kaotatakse ja kõik naasevad oma endiste rahvusvaluutade juurde.

 

Allikas: The European Conservative