«Püüdluses ideaali ja ilu poole peitub Tiit Härmi kreedo – ta elas oma kunstis nii, nagu elavad need, keda ei rahulda poolik tõde, juhuslik ilu, lõpetamata liikumine. Ballett oli Härmile kunst, mis leiab vormi inimese igatsustele, ängidele ja ekstaasidele – kõigele sellele, mida sõnad ei kanna ja mille muusika suudab kuuldavaks, kuid mitte nähtavaks teha.» – nii kirjutas tantsukriitik Heili Einasto suure kunstniku järelehüüdes.
