Lugu on järg eelmisele taustajutule Venemaa mälupoliitikast ehk vajaliku mälu kujundamisest ja ebasoovitava kustutamisest. Seekord siis Venemaa strateegiast rahvuspoliitika vallas, ajendiks novembri lõpul üllitatud vastav dokument.
Ühelt poolt on tegemist loogilise sammuga, kuna eelmine strateegia kehtis kuni tänavuse aastani. Nüüd vaadatakse ettepoole kuni aastani 2036. Seekordne paber on pikem kui eelkäija ja lisandunud on nii mõndagi. Teisalt, kuigi Venemaa on autoritaarne riik ega varjagi seda oma tegevuses, püütakse siiski esitleda end kui demokraatlikku õigusriiki, kus rahvuste vahelistes suhetes on kõik kõige paremas korras. Tahtmatult tekib paralleel Hiina samasuguse käitumisega, kuna sealgi serveeritakse nüüdisühiskonda kui rahvuste ja religioonide sõbralikku ja harmoonilist kooslust.
Strateegiadokument kuulutab, et Venemaa on paljurahvuseline vabade võrdõiguslike kodanike ühendus, kellel on ühine Vene kodanikuidentiteet. See identiteet tähendavat tajumist, et kuulutakse Vene riiki, vene rahvasse, ühiskonda ja jagatakse vastutust riigi saatuse eest, lähtudes seejuures traditsioonilistest vene hingelis-moraalsetest ja ajaloolis-kultuurilistest väärtustest.
Eelmise strateegiaga võrreldes on identiteet laiemaks muutunud. Varem oli see sõnastatud kui ustavus Vene ühiskonna baasväärtustele. Nüüd on lisatud need hingelis-moraalsed ja kultuurilis-ajaloolised punktid.
Taas tuuakse mängu ka vene rahva ühine kultuuriline ehk tsivilisatsiooniline kood, mis põhineb vene kultuuri ja keele säilitamisel ja arendamisel, pluss teiste rahvaste kultuuriline pärand. 2020. aasta rahvaloenduse andmeil elab riigi territooriumil rohkem kui 190 rahvust, kes kasutavad rohkem kui 300 keelt ja neist 150 kuuluvad Venemaa rahvaste keelte hulka. Venelasi on elanikkonnas 80,85 protsenti ja põlisrahvaste registris oli tänavu 47 etnilist kooslust.
Tähtsaim identiteedi alus on muidugi vene keel, mida viimase rahvaloenduse andmeil valdab 99,4 protsenti elanikest. Strateegiasse on pandud loetelu igasugustest seadusaktidest, mis kõik justkui suunatud vähemuskeelte ja kultuuride kaitsele, lisaks seadused, mis peavad kaitsma hingelis-moraalseid väärtusi, ühist ajalootaju ja vene keele kui riiki moodustava rahva keele tunnistamist riigikeeleks. Identiteedi puhul peetakse tähtsaks Ukraina osade liitmist Venemaaga selle “ajalooliste territooriumitena”.
Selle vähemusrahvuste keelte kaitse koha peal oleks vajalik väike kõrvalepõige. On nimelt ka muid regulatsioone, mis neid käsitlevad, kuid mida strateegias ei märgita. Nii näiteks kuulutas Vladimir Putin välja uue riigipüha, Venemaa rahvaste keelte päeva, mida hakatakse tähistama 8. septembril.
Meenutame, et rahvusvaheline emakeelepäev on 21. veebruaril. Venemaal valiti aga päev, mis on nõukogude riigitruu kirjaniku Rassul Gamzatovi sünnipäev. Kuigi peab kohe ära märkima, et ka Eestis tähistatakse emakeelepäeva rahvusvahelisest tähtpäevast erineval ajal, nimelt 14. märtsil ehk Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval.
“Tegelikkuses on strateegia kõlavate sõnade taustal käimas põlisrahvaste keelte pidev allasurumine vene keele esiletõstmisega paralleelselt.”
Umbes samal ajal uue püha välja kuulutamisega ilmus ka Vene haridusministeeriumi otsus alates tänavusest õppeaastast vähendada emakeele ehk mittevene keele tundide arvu. Tegelikkuses on strateegia kõlavate sõnade taustal käimas põlisrahvaste keelte pidev allasurumine vene keele esiletõstmisega paralleelselt. Tulemusena etniliste rühmade suurus kasvab, kuid nende keeled kaotavad kandjaid.
Mittevene keeles õppivate õpilaste arv jätkab kahanemist, aastail 2016–2023 vähenes nende hulk kaks korda. 38 keeles lõpetati aga üldse kooliõpetuse andmine. Tatarstanis, kus tatari keel on muide vene keele kõrval riigikeel, tuleb koolides ühtne riiklik lõpueksam teha vene keeles, seda ka koolides, kus vormiliselt on õpe tatari keeles.
Mordva koolides õpitakse ersa keelt fakultatiivsena, kui üldse. Mullu anti Mordvas välja ainult kaks ersakeelset raamatut, kuid neilegi ei ole lugejaid. Lapsed eelistavad vene keelt, kuna emakeelega ei ole midagi peale hakata. Seda kasutatakse ainult teatud pühadel, kui esitatakse ersakeelseid luuletusi ja laule. Ehk Vene võimud on rahvuskeeled ja -kultuurid muutnud tegelikult suveniirnähtusteks nagu Ameerikas indiaanlaste või Austraalias aborigeenide puhul.
Tähelepanuväärne on Vene strateegiapaberi puhul tõik, et okupeeritud aladest rääkides on jutt ainult vene keelest ja kultuurist. Ukrainlastest ja nende keelest ning kultuurist juttu ei ole. Ukrainlasi kas enam ei ole seal või ei nähta nende olemasolu tulevikus.
Üks ulatuslik lõik strateegiast on pühendet välismõjudele, mis ohustavat Venemaa rahvuslikku julgeolekut. Välisriigid püüdvat rahvussuhteid destabiliseerida, lõhestada ühiskonda ja ühtsust. Püütakse väidetavalt oma usulisi ja etnilisi konflikte kanda Vene pinnale. Sellele vastu seismiseks peetakse vajalikuks lisaks vene keele seisundi tagamisele levitada ka riiklikke sümboleid kõikidesse laste ja noorte üritustesse. See olevat vastuseis muuhulgas ka natsismile, rassismile, ksenofoobiale ja nii edasi.
Välismaa puhul on eesmärk kujundada kuvand Venemaast kui demokraatlikust riigist, mis tagab inimese ja kodaniku õigused ja vabadused sõltumata soost, rassist, rahvusest, varanduslikust või ametiseisundist, usutunnistusest, veendumustest ja nii edasi.
Selle taustal tasub meenutada teisitimõtlejate kuulutamist välisagentideks, nende diskrimineerimist, arreteerimist või riigist lahkuma sundimist. Ja meid puudutab ilmselt punkt, mis näeb ette välismaal elavate kaasmaalaste õiguste ja huvide tagamise koos sidemete säilitamisega ajaloolise kodumaaga. Meetmeid selleks küll ei avaldata.
Dokumendis on ka mõõdikud. Vene identiteeti peab omama vähemalt 95 protsenti elanikest, rahvussuhetega rahul olijaid peab olema vähemalt 80 protsenti. Ja nii edasi. Arvestades, et ametnikud üldiselt püüavad ülespoole saata vaid positiivseid sõnumeid, siis mõõdikute nõutud protsendid kindlasti ka tagatakse. Seda ei muuda ilmselt ka sotsioloogia, kuna Venemaal püüavad sotsioloogid valdavalt ära arvata võimude soove ja vastavalt kohandada küsitluste küsimusi ja tulemusi.
Viited lugemishuvilistele