“Iga iseseisva riigi välispoliitika tuum on riiklik huvi kõik muu on vaid selle teenistuses.”
Ants Piibu põhimõtteline tõdemus Eesti välispoliitikast
Praegust julgeolekuolukorda võib iseloomustada kui äärmiselt dünaamilist ja paljude muutujatega määratud ajastut. Maailm on rahutu ning oleme jõudnud perioodi, mil üleilmsed jõujooned on ümber kujunemas.
Pax Americana senine ajastu on sisuliselt lõppenud, kuigi Ameerika Ühendriigid jäävad endiselt oluliseks globaalseks mõjutajaks ja meie strateegiliseks partneriks. Samal ajal on totalitaarsed riigid üha tihedamalt koondumas – mitte küll liidusuhete, kuid selgelt süveneva partnerluse tasandil –, mis on tuntavalt halvendanud demokraatlike riikide võimalusi väärtuspõhise maailmakorra edendamisel.
Tegelikult on demokraatlik maailm vähemuses. Käimasolevad konfliktid, olgu need Ukrainas või Lähis-Idas, mõjutavad otseselt ka meie julgeolekut. Seetõttu on ülioluline täpselt lahti mõtestada meie rahvuslikud huvid ning viise, kuidas neid kaitsta.
Järgnevalt pakun mõttearenduse Iisraeli ja Iraani konflikti valguses. Sellises muutunud ja pingestunud rahvusvahelises keskkonnas tuleb ka väikeriikidel teha selgeid ja analüütilisi valikuid. Üheks selliseks valdkonnaks, kus emotsioon ja surve võivad varjutada riikliku huvi, on Palestiina tunnustamise küsimus.
Kahe riigi lahendus
Rida riike on teatanud Palestiina tunnustamisest. Kahetsusväärselt on see toimunud vahetult enne 7. oktoobri Hamasi rünnaku aastapäeva. Lääneruumis valitseb selles küsimuses selge erimeelsus ja Eesti strateegilised partnerid on oma seisukohtades erinevatel positsioonidel. Kuna tegemist on globaalselt olulise teemaga, peab Eesti lähtuma oma julgeoleku- ja riiklikest huvidest ning kujundama selge seisukoha.
Meie oleme ametlikult toetanud kahe riigi lahendust, aga jääb mulje, et poliitikakujundajad pole sellesse eriti süvenenud ega analüüsinud sellise otsuse mõjusid poliitilise realismi tingimustes. Pigem on mindud kaasa emotsionaalselt laetud ja mitte eriti ratsionaalse rahvusvahelise poliitilise survega.
Sarnast mustrit näeme ka Eesti hääletuskäitumises ÜRO-s, kus otsused on sageli kujunenud Euroopa liitlaste üldise praktika järgi, isegi siis, kui see on olnud vastuolus Ameerika Ühendriikide soovitustega. Väikeriigina on loomulik hoida liitlassuhteid ja koordineerida seisukohti, kuid seegi ei vabasta meid oma riikliku huvi selgest sõnastamisest ja strateegilisest kaalutlusest.
Paradoksaalsel kombel toetame kahe riigi lahendust väljendades tegelikult ühe riigi lahendust. Tuleb meelde tuletada, et kahe riigi variant on varem olnud täiesti realistliku teostumisvõimalusega. ÜRO resolutsiooniga pakuti 1948. aastal välja kahe riigi lahendus, millega juudid olid nõus, kuid sellele olid vastu mitte niivõrd Palestiina aladel elavad palestiinlased, vaid eelkõige lähedased Araabia riigid. Kohe pärast Briti mandaadi lõppu alustasid Araabia riigid esimest sõda vastloodud Iisraeli vastu.
“Vabatahtlikult võivad araablased teenistuse läbida ning politseijõududes on neid märkimisväärselt.”
Oluline on märkida, et palestiinlased, keda sellesse sõtta ei haaratud ja jäid Iisraeli territooriumile, on nüüdseks saanud Iisraeli araablastest võrdväärsed kodanikud. Neile ei kehti ajateenistuse kohustus mitte usaldamatuse tõttu, vaid seetõttu, et Iisrael ei pea õigeks panna oma kodanikke sundkorras sõdima oma etnilise grupi vastu. Vabatahtlikult võivad araablased teenistuse läbida ning politseijõududes on neid märkimisväärselt.
Nüüdne konflikt ei ole enam pelgalt Iisraeli–araabia vastasseis, vaid ennekõike šiiidi ja sunniitide võimuvõitlus. Iraan on pärast islamirevolutsiooni püüdnud suurendada oma mõjuvõimu Lähis-Idas, olles šiiitliku maailma poliitiline ja usuline kese. Ajalooliselt oli Iraan valdavalt sunniitlik, kuid šahh Ismail I algatatud šiiastamisprotsess muutis riigi 17. sajandi lõpuks šiiitliku võimukeskusena dominantseks. Esmalt vastanduti Osmanite impeeriumile, tänapäeval aga peamiselt Saudi Araabia domineerivale positsioonile sunniitlikus maailmas.
Ajalooliselt ei ole juutidel ja pärslastel olnud sügavaid pikaajalisi konflikte, vastupidi, pärslased mängisid juudi ajaloo pöördelisel hetkel vabastaja rolli ning suhted on olnud valdavalt rahulikud ja paralleelsed. Ometi on olukord kardinaalselt muutunud. Iraan eitab Iisraeli õigust eksisteerida ning kujutab endast Iisraelile eksistentsiaalset ohtu.
Oma ambitsioonide elluviimiseks on Iraan kujundanud strateegia, mis tugineb kolmele sambale: tuumaprogramm, ballistilised raketid ning Iisraeli ümbritsev “tulering” proksijõudude kaudu, nagu Hezbollah’ ja Hamas. Viimane on küll sunniitlik organisatsioon, kuid nagu tihti elus – eesmärk pühitseb abinõu.
Iraani jaoks ei ole probleem toetada ideoloogiliselt teistsugust islamisuunda, eriti kui see teenib tema strateegilisi eesmärke. Hamasil puuduvad moraalsed, eetilised ja religioossed piirangud. Võimule tulles oli nende esmane tegevus likvideerida palestiinlastest oponendid, mida tehti süstemaatiliselt ja efektiivselt.
Hamas on arenenud organisatsioonist ideoloogiaks, mille keskmes on Iraani mahitatud Iisraeli eksistentsi eitamine. See hoiak on laialt levinud nii läänekaldal kui Gaza sektoris ning ükski Palestiina poliitiline jõud – ka need, kelle Hamas on ellu jätnud – pole sellest ambitsioonist taganenud.
Seetõttu peame küsima: miks peaks Eesti toetama Iraani, kes on Venemaa lähedane partner, strateegilisi eesmärke? Kahe riigi tunnustamine praeguses kontekstis tähendaks sisuliselt Iraani ja Venemaa poliitiliste eesmärkide teenimist. Eesti ametlik seisukoht on olnud järjekindel: me ei toeta Palestiina ühepoolset tunnustamist enne kokkulepet Iisraeliga.
Samal ajal peegeldub avalikus ja poliitilises debatis laiem probleem, et otsuseid tehakse liiga sageli välise surve või emotsionaalse fooni mõjul, mitte selge strateegilise analüüsi alusel. See näitab, et isegi kui ametlik seisukoht on realistlik, on meie poliitiline kultuur tervikuna haavatav kiire ja pealiskaudse otsustamise survele.
Nagu riigikaitseraport rõhutab, kujunevad strateegilised vead põhjusel, et poliitilised otsused sünnivad enne, kui riiklikud huvid on selgelt sõnastatud. Surve kiireks seisukohavõtuks on asendanud rahuliku ja põhjaliku hinnangu selle kohta, millist mõju sellised otsused avaldavad Eesti julgeolekule, liitlassuhetele ja laiemale strateegilisele positsioneerimisele.
Kui soovime vältida strateegilisi vigu, peame riigikaitseraportis toodud soovitused viima poliitilisse praktikasse. Rahvuslike huvide süsteemne mõtestamine ja vastutuskultuuri tugevdamine ei tohi jääda deklaratsiooniks.
Sellegipoolest levivad üleskutsed Palestiina tunnustamiseks ja sõja koheseks lõpetamiseks. Iisrael lõpetaks sõja kohe, kui palestiinlased tunnustaksid Iisraeli õigust eksisteerida. Seda ei ole juhtunud ega juhtu. Seega on Iisraelile jäetud väga vähe valikuid.
“Jõest mereni” loosungeid lehvitavad aktivistid eitavad samuti Iisraeli õigust eksistentsile. Olen näinud terroristide endi filmitud materjali 7. oktoobri veretööst. Selle kirjeldamiseks on vaid üks sõna: võigas. Eriti ehmatav on taustal juubeldav rahvahulk – mehed, naised ja noorukid –, kes seda toetab. See julmus jätab isegi Venemaa relvajõudude tegevuse Ukrainas tagaplaanile, kuigi venelased ei jää oma kuritegudega palju maha.
Seetõttu peame küsima, kas soovime olla osa sellest jõust.
Iisraeli kaitsesüsteem
Väited, et sõjavägi oleks võinud pantvangid vabastada tsiviilelanikke kahjustamata, näitavad sügavat asjatundmatust. Gaza on üks keerulisemaid lahingukeskkondi maailmas. Pantvangide asukohad olid tihti teada, kuid kui Iisraeli jõud neile liiga lähedale jõudsid, tapeti pantvangid koheselt. Iisraeli relvajõud on väheseid, kes tegelikult püüavad tsiviilelanike ohvreid minimeerida.
Iisraeli kaitsesüsteem tugineb reservväel, milles põhiraskust kannavad tavaelust riiki kaitsma kutsutud kodanikud ehk isad, emad, pojad ja tütred. Nad ei ole tapamasinad, vaid patrioodid, kes kaitsevad oma peret, kogukonda ja riiki. Sellest ülesehitusest tuleneb ka üks Iisraeli sõjalise tegevuse suurimaid nõrkusi, nimelt võib ootamatu ja koordineeritud rünnaku korral reservväel põhinev süsteem olla haavatav, eriti kui vastane kasutab taktikat, mis ühendab terrori, desinformatsiooni ja massivägivalla elemendid ning mille eesmärk on psühholoogiline šokk ja kaose tekitamine.
“Hamasi edu pantvangide võtmisel tulenes esiteks läbimõeldud plaanist, kuid peamiselt Iisraeli institutsioonide vigadest.”
Just sellise ülesehituse – reservväel põhineva süsteemi ja ootamatu šokirünnaku – kombinatsiooni kasutas Hamas oma operatsiooni kavandamisel. Hamasi edu pantvangide võtmisel tulenes esiteks läbimõeldud plaanist, kuid peamiselt Iisraeli institutsioonide vigadest. Informatsiooni oli olemas, kuid otsustajad pidasid sellist rünnakut ebaratsionaalseks ega arvestanud, et Hamas tegutseb teise kultuuriruumi ja teise ratsionaalsuse alusel.
Hamas planeeris juba algselt, et Iisrael vastab jõuga, ning positsioneeris end teadlikult tihedalt tsiviilelanike keskele, et suurendada vältimatuid tsiviilohvreid ja kasutada neid strateegilise kommunikatsiooni relvana. See ei olnud tagajärg, vaid osa rünnaku kavandist, ja selles mõttes saavutas Hamas oma strateegilise eesmärgi. Sellest tulenevalt pole üllatav, et Lähis-Ida konflikt mõjutab ka lääneriikide välispoliitilisi valikuid.
Kõik andmed tsiviilohvrite kohta pärinevad Palestiina allikatest, mille autentsust ei ole võimalik kontrollida. ÜRO-l puudub samuti usaldusväärne ülevaade. Ka näljahäda väited võivad osutuda tõeseks, kuid põhjuseks võib olla toiduabi kontroll Hamasi käes, seda kasutatakse raha teenimiseks, relvade hankimiseks ja võitlejate värbamiseks, samal ajal kui paljudel elanikel puuduvad vahendid toidu eest maksmiseks.
Mida sellest konfliktist õppida?
Esiteks peame süvitsi mõtestama oma rahvuslikud huvid ja rakendama neid järjekindlalt välispoliitikas.
Teiseks: ka kõige kogenumad teevad vigu. Iisraelis on tugev järelevalvekultuur, iga otsust ja otsustajat analüüsitakse nimeliselt. Eksinud võtavad vastutuse ning see on norm, milleni ka meie peame jõudma. Eestis nähakse riigikaitse raporti koostamist erakordse sündmusena ja mõnede arvates isegi patuna. Iisraelis oleks vastupidine reaktsioon – kui sellist raportit ei tehtaks, mõistaks ühiskond selle hukka.
Siinkohal on paslik tsiteerida meie riigikaitseraportit: “Poliitilised otsused tehakse Eestis sageli emotsioonipõhiselt ja lühiajalist survet arvestades, ilma riiklikke huve ja riske süsteemselt analüüsimata.”
Eesti ei saa endale lubada emotsioonipõhiseid otsuseid strateegilistes küsimustes. Meie välispoliitika ja julgeolekukorraldus peavad tuginema selgelt sõnastatud riiklikule huvile, strateegilisele mõtlemisele ja vastutuskultuurile. Ainult nii suudame vältida strateegilisi vigu ja tagada, et Eesti jääb otsustajaks, mitte otsuste objektiks.
Kokkuvõttes ei ole Palestiina tunnustamise küsimus pelgalt moraalne või sümboolne, vaid sügavalt strateegiline. Eesti peab lähtuma oma riiklikust huvist, mitte emotsioonist, rahvusvahelisest survest või eeldusest, et teiste seatud raamid teenivad automaatselt meie julgeolekut.
Riigikaitseraport näitab, kui ohtlikud on otsused, mis tehakse ilma süsteemse analüüsita. Kui soovime jääda iseseisvaks otsustajaks, peab Eesti välispoliitika tuginema strateegilisele mõtlemisele ja vastutuskultuurile, mitte hetkemeelsusele. Eesti peab jääma otsustajaks, mitte otsuste objektiks.