Sopran Maria Listra rääkis kultuurisaates “Delta” armastusest loojutustamise vastu ning sellest, kuidas ta näeb ennast lauljana mitmekülgsena nagu Šveitsi taskunuga.
Maria Listra tervitas eile koos kitarrist Paul Danieliga kahe jõululooga presidendipaari, et Kadrioru lossi kuuse kõrval natuke jõulumeeleolu ja -atmosfääri tekitada. Nad esitasid Sibeliuse “Ei au, ei hiilgust” ja Olav Ehala “Jõuluinglit”, et autorite juubeleid tähistada.
“Mina iseennast wagneriaanina ei näe, Wagner on praegu kellelegi teisele. Kõik on aga võimalik seni, kuni see narratiiv mind kutsub. Ma natuke näen iseennast nagu Šveitsi nuga, et tal ei ole kõige parem kruvikeeraja, aga temaga saab igasugu asju väga veenvalt teha,” sõnas Listra. “Mulle lihtsalt meeldib olla lugude jutustaja, ma arvan, et ma olen hea ja pädev jutustaja. Mulle meeldib seigelda ja leida inspiratsiooni eri kohtadest,” lisas ta.
Listrat ootab ees ülesastumine Händeli galal. “Händeli juures hoiab mind see rõõm, lust ja mängulisus. Ma ei saa kunagi öelda, et Händel oleks mu kõige lemmikum helilooja, aga ma kogu aeg põrkun sinna tagasi, sest seal on mingi tohutu elurõõm ja energia,” tõdes ta.
Händeli galal on tema esituses kolm Kleopatra aariat ja “Lascia ch’io panga”. “See on väga ilus ja eripalgeline valim Händelit,” ütles Listra. Ta leidis, et mingisugune ümberkehastumine kontserdil toimub. Nii nagu etenduses ta aga lae all rippuda ei saa. “Ma mingit misanstseeni ei tee, aga tajun, et seal mingi kehastumisenergia on sees. Instrumentalistidega tekib hea lähedane kontakt. Teatrilaval ma ju kuulen, aga ei näe neid,” sõnas ta.
Lisaks Listrale on Händeli galal veel solist Ray Chenez. “Me saame inimestena nii hästi läbi. Ma ei ole vist nii kõrget kontratenorit elusast peast kunagi kuulnud. Fantastiline kolleeg, kellega neid ideid põrgatada,” lausus ta.
“Estonia kontserdisaal tekitab minule isiklikult väga koduse tunde, sest lapsena käisin emaga seal tihti kaasas. Mäletan, kui istmed olid punase, mitte sinise sametiga. Mäletan seda lõhna ja lühtrite lampide lugemist,” tõdes ta.
Listra sõnul on seal hea laulda. “Ma pole seal kunagi varem barokkrepertuaari laulnud, mind üllatas see, kui mõnusasti see saali akustika neid võimalusi annab,” rääkis ta.
“Ma olen väga püsimatu mõttega inimene. Kuna sel aastal on minu suur avastus Eduard Tubina looming, siis otsustasin, et mu sügis-talve projekt on tutvuda süvitsi Tubina sümfooniatega. Kui ma saaksin ennast kirjeldada, siis ma olen kõige enam sümfonist. See on minu jaoks elumuutev kogemus,” leidis ta.
Praegu olen ta kümnest sümfooniast peaaegu kõik läbi kuulanud. “Tubina teine sümfoonia on minu jaoks nii mastaapne leid, et ma otsustasin, et ma pean mingi hetk endale selle partituuri tellima,” sõnas ta. “Eduard Tubin Alatskivilt sündis, kasvas, käis karjas ja siis kirjutas teise sümfoonia. See sümfoonia on minu jaoks võrdeline ükskõik millise sümfoonilise repertuaariga maailmas. Mind raputas see nii väga, et midagi minu jaoks muutus,” tõdes Listra. “Mul on olnud muusikalises mõttes väga avardav ja ilus aasta,” lisas ta.