“Pealtnägija” tegi 10. detsembril järjekordse loo nn erateede probleemist, millest jääb mulje, et kohaliku omavalitsuse üksused – konkreetsel juhul Tallinna linn – küll väga pingutavad probleemi lahendamiseks, aga ei saa eriti midagi teha.
Kaheksa ja pool aastat on möödunud riigikohtu lahendist sellesama Hargi tänava asjas (RKTKm 9.06.2017, 3-2-1-31-17), milles riigikohus ütles selgelt: “Halduskohtumenetluse seadustiku § 37 lg 2 p 2 järgi on isikul, kelle õigusi rikutakse, õigus esitada halduskohtusse kohustamiskaebus ja nõuda haldusakti andmist või toimingu tegemist. Kolleegium leiab, et muu hulgas on isikul, kelle õigusi rikutakse, õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse.”
Loost selgub, et Hargi tänavast on vahepeal saanud munitsipaalomand, kuid sellel paiknev tänavavalgustus on endiselt eraomandis. Samuti on endiselt eraomandis mitmed tänavad, mille ääres elavad inimesed on ammu soovinud, et linn tagaks neile probleemideta juurdepääsu koduni.
Tegemist on sisuliselt samasuguse olukorraga nagu lasteaiakohtade puudus, milles on kohalikelt omavalitsustelt kõlanud samad argumendid: meie ei ole süüdi, et kunagi jäeti vajalikud otsused tegemata, nüüd on selleks kõigeks vaja nii palju raha ja üldse on süüdi seadusandja, et on sellise probleemi tekitanud. Nagu teada, ütles riigikohus lasteaiakohtade osas, et seadust tuleb täita ja vajalikud lasteaiakohad luua (viimati RKPJKo 6.02.2023, 5-22-10/17).
Julgen öelda, et omavalitsustel on olemas kõik vajalikud õiguslikud vahendid teede ja tänavate probleemi lahendamiseks. KAHOS-e ehk kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse alusel saab omandada, vajadusel ka sundvõõrandada nii kinnisasju kui ka piiratud asjaõigusi (servituute) ja ehitisi kui vallasju.
Peaaegu kogu Rail Balticu trass Tallinnast Ülemistelt kuni Pärnuni on saanud riigi omandisse, aga planeeringuga ette nähtud avalikult kasutatavate tänavate ümber käib mõnes kohas ikka mingi arusaamatu ringmäng. Jah, tänavate omandamiseks kulub raha, nii nagu seda kulub ka lasteaiakohtade loomiseks.
Seega: riigikohus ütles juba 2017. aastal, et kohaliku omavalitsuse üksus peab tagama planeeringus ette nähtud tänavate avaliku kasutuse ja inimene, kellel on vaja seda tänavat kasutada, saab halduskohtus nõuda selle kohustuse täitmist. Ideaalses maailmas ei peaks inimene oma koju pääsemiseks kohtusse pöörduma, aga vähem ideaalses maailmas on hea teada, et see võimalus on olemas ja suure tõenäosusega tagab ka tulemuse.
Vaike Murumets on Tartu ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi kohtujurist, eelnevalt töötas ta nõuniku ja talituse juhatajana justiitsministeeriumis, kus tegeles muu hulgas kommentaaris käsitletud teemadega.