Eesti ja Rootsi vaheline kokkulepe vanglakohtade rentimiseks sündis vanglateenistuse juhi Rait Kuuse sõnul pragmaatilisest vajadusest. Arutelu algatasid eeskätt eelarvekärped ja muutunud julgeolekuolukord. Kuna Tartu vanglas seisab tühjana ligikaudu 600 kohta, võimaldab leping säilitada piirkonnas olulisi töökohti ja taristut, mida võib tulevikus taas vaja minna. Kuuse rõhutas, et tegemist on Euroopa riikide vahelise praktilise koostööga olukorras, kus Rootsis on ülerahvastatud vanglad muutunud tõsiseks inimõiguste probleemiks.
Majanduslike ja poliitiliste argumentide varjus on aga toimumas nihe vangistuse sisulises tähenduses. Tallinna Ülikooli sotsioloog Timothy Anderson ja Tartu Ülikooli kriminoloog Anna Markina leidsid, et plaanitav mudel võib luua olukorra, kus vangla eesmärk nihkub taasühiskonnastamiselt isoleerimisele. Nii tekiks Eestis sisuliselt kaks paralleelset karistussüsteemi: üks kohalikele, mis on suunatud muutusele, ja teine välisvangidele, mis keskendub kinnipidamisele.
Konflikt rehabilitatsiooni olemuse üle
Vastuolu keskmes on põhimõtteline küsimus: mida tähendab vangide rehabilitatsioon võõras riigis? Rait Kuuse selgitas, et Eesti-poolne pingutus välisvangide osas keskendub universaalsete oskuste õpetamisele. Tema hinnangul on kuritegeliku käitumise põhjused ja vastused riigiti sarnased. Vangla pakub kindlat päevakava, järelevalvet ja tööharjumuse kujundamist.
“Vangla võib olla nende jaoks koht, kus tutvutakse ja harjutakse üle hulga aja tavaühiskonnas omaksvõetud elukorraldusega: enesehügieenist kuni mõtestatud päeva veetmiseni,” selgitas Kuuse. Vanglateenistuse vaates on tegu loogilise tööjaotusega: Eesti tagab turvalise keskkonna ja rutiini. Spetsiifiline vabanemiseelne ettevalmistus jääb samas Rootsi kanda, kuhu vangid enne karistusaja lõppu tagasi viiakse.
Teadlased näevad selles aga ohtlikku lihtsustust. Kriminoloog Anna Markina möönis, et rutiin ja distsipliin – näiteks hambapesu ja hommikune ärkamine – võivad olla vajalikud esimesed sammud, eriti elus hammasrataste vahele jäänud noorte puhul. Siiski rõhutab ta, et ainuüksi režiimist retsidiivsuse ehk korduvkuritegevuse vähendamiseks ei piisa. “Vangla tähendab režiimi – elamist vangla reeglite järgi. Kui see on kogu vangistuse sisu, siis sellest ei piisa,” nentis Markina.
Markina tõi esile sügava filosoofilise vastuolu, mis eristab kohalikku vangistust renditeenusest. Skandinaavia ja alates 2000. aastatest ka Eesti kriminaalpoliitika alusmõte on see, et kinnipeetav naaseb ühiskonda. “Norrakad on sageli öelnud, et vangid on meie naabrid, nad on ühiskonnaliikmed, ja meie huvides on, et nad oleks juba varakult ühiskonda kaasatud, mitte tõrjutud,” selgitas Markina.
Rendivangide puhul see loogika katkeb. “Kui vaatame neid Rootsi vange, siis nad ei ole Eesti ühiskonna liikmed. Neil ei ole sellist eesmärkigi,” tõdes kriminoloog. Just seetõttu tekib tema hinnangul oht, et eesootav vangistus muutub pelgalt formaalseks järelevalveks.
Markina loetles terve rea hädavajalikke tegevusi, mis moodustavad tegeliku taasühiskonnastamise tuuma: vestlused kontaktisiku ja teiste töötajatega, sotsiaalprogrammid, sõltuvusest vabanemise toetamine, individuaalne täitmiskava, õppimine, töötamine, eesti keele õpe, vabanemisfondi loomine ja huvitegevus. Kui need elemendid, mis nõuavad süvitsi minekut ja kultuurilist sidet, asendatakse vaid “universaalse rutiiniga”, jääb vangistuse mõju kuritegevuse vähendamisele poolikuks.
Timothy Anderson on veelgi kriitilisem, nimetades toimuvat “krimmigratsiooni loogika” musternäiteks. Tema hinnangul taandab riik rehabilitatsiooni bioloogilise keha haldamisele (hügieen ja rutiin), jättes keerukama sotsiaalse töö ja ühiskonda naasmise ettevalmistuse Rootsi kanda. See loob olukorra, kus vangla toimib kohalikele elanikele taastava asutusena, kuid välisvangidele vaid isoleeriva hoiupaigana.
Tõlkemasinad ei asenda inimlikku kontakti
Üks suuremaid praktilisi väljakutseid, mis võib õõnestada vangla turvalisust ja eesmärke, on keelebarjäär. Rootsi saadab Eestisse eelkõige vange, kes valdavad inglise keelt, ja vangla töökeeleks saab samuti inglise keel. Rait Kuuse kinnitas, et igapäevase suhtluse toetamiseks kasutatakse tehnoloogilisi tõlkelahendusi ja nutiseadmeid, mis on Eesti vanglates juba praegu kasutusel.
Kriminoloogias on aga kesksel kohal mõiste “dünaamiline turvalisus”. See tähendab töötajate ja vangide vahelist vahetut suhtlust ning usaldust, mis võimaldab ennetada konflikte ja toetada inimese muutumist. Anna Markina kahtles sügavalt, kas tõlkeprogrammide vahendusel on võimalik seda saavutada.
“Kui me kasutame pidevalt näiteks Google Translate’i, siis see ei ole otsene suhtlus,” märkis Markina. Ta tõi piltliku näite tehnoloogia piiratusest: “Google Translate’i abil saab täita vorme ja tellida näiteks küpsiseid. Kõik, mis puudutab suhtlust – just seda, mida nimetatakse dünaamiliseks turvalisuseks –, on aga minu silmis problemaatiline”.
Kui vanglaametnikud ja spetsialistid ei suuda kinnipeetavatega vahetult ja nüansirikkalt suhelda, kannatab just see inimlik aspekt. Markina hoiatas, et suhtlusvõimaluste puudumine töötajatega viib selleni, et vangid suhtlevad peamiselt omavahel. See omakorda kinnistab kriminaalset identiteeti ja soodustab subkultuuride teket.
Ekraanisuhtlus ei asenda perekonda
Kõige emotsionaalsem arutelupunkt puudutab kinnipeetavate sidet lähedastega, mis on teadusuuringute järgi üks peamisi tegureid kuritegelikult teelt pöördumisel. Rait Kuuse tõi välja, et arusaam vangla külastuste suurest populaarsusest on ekslik. Näiteks Eestis kohtub füüsiliselt lähedastega alla kolmandiku vangidest.
Lahendusena näeb vanglateenistus videokõnesid, mis on muutunud telefonikõnede järel enim kasutatud suhtlusviisiks. Kuuse sõnul võimaldab see hoida sidet paindlikumalt ja vähendab vajadust füüsiliste külastuste järele, olles kättesaadav ka välisvangidele.
Sotsioloog Timothy Anderson pidas videokõnede võrdsustamist füüsiliste kohtumistega tehnokraatlikuks lähenemiseks, mis ignoreerib sotsiaalset reaalsust. Eriti laste jaoks on füüsiline kohalolu, puudutus ja jagatud ruum kiindumussuhte säilitamiseks kriitilise tähtsusega.
“Videokõne on abstraktsioon; füüsiline külastus, isegi vangla piiratud tingimustes, on käegakatsutav ja vahetu kogemus,” selgitas Anderson. Tema hinnangul on sadade kilomeetrite pikkuse vahemaa tekitamine ning selle tehnoloogiline “paikamine” pragmaatiline kompromiss, kus logistiline tõhusus seatakse ettepoole sotsiaalsest heaolust ja peresidemetest.
Kriminoloog Anna Markina tõi debatti praktilise mõõtme, nentides, et majanduslik reaalsus piirab suhtlust juba praegu ka Eesti-siseselt. Ta meenutab uuringut, kus kahe vangis istuva poja ema sai rahapuuduse tõttu lapsi külastada vaid kordamööda kord kuus. “Sellisel juhul on videokõned kindlasti hea lahendus – parem kui telefon,” möönis Markina. Teisalt rõhutas ta, et kui majanduslikule kitsikusele lisandub riikidevaheline distants, muutub videokõne ainsaks, mitte täiendavaks võimaluseks, mis lõikab perega suhtluse sisuliselt läbi.
Vangla kui diplomaatiline valuuta
Eesti otsus hakata vanglapinda välja rentima on osa laiemast trendist, mida Timothy Anderson nimetab “karistuslikuks riigikunstiks” (ingl k penal statecraft). Selles mudelis ei ole vangla enam vaid õigusemõistmise koht, vaid ressurss, mida kasutatakse majandusliku tulu teenimiseks ja välispoliitiliste suhete tugevdamiseks.
Seda kinnitas ka Rait Kuuse, kes tunnistas, et lepingu ajendid olid lisaks majanduslikele ka geopoliitilised. “Me leiame, et koostöö vanglateenistuste vahel on muu hulgas ka osa laiemast Eesti julgeolekuarhitektuurist, mille liitlassuhete kvaliteet mängib olulist rolli,” märkis Kuuse.
Andersoni sõnul ei ole tekkinud olukord kriitika vanglateenistuse personali ega juhtkonna aadressil, kes reageerivad keerukale fiskaalsele ja geopoliitilisele survele. Pigem on see tähelepanek süsteemi loogika kohta ja selle kohta, kuidas see ühtib Euroopa karistuspoliitika laiemate suundumustega. “Eesti juhtum pakub eriti selge ja paeluva näite sellest, kuidas riigid karistamist ja vanglahaldust 21. sajandil ümber kujundavad,” nentis teadur.
Teadlaste hinnangul muudab see aga vanglasüsteemi olemust. Vangistusest võib saada kaubeldav teenus ja vangide “hoiustamisest” riikliku julgeoleku tugevdamise akt. Kuigi selline lahendus võib olla lühiajaliselt majanduslikult kasulik, tekitab see pikas perspektiivis küsimusi vanglasüsteemi legitiimsuse kohta. Kui rehabilitatsioon taandub teisejärguliseks, riskib riik luua tahtmatult süsteemi, mis on tõhus kehade haldamisel, kuid ebaefektiivne inimeste ühiskonda tagasi toomisel.