Ei saa öelda, et näiteks naissoost või seksuaalvähemusest poliitikuid rünnataks kuidagi rohkem, lihtsalt rünnakute sisu on veidi erinev. Neid puudutavad solvangud on sagedamini seotud nende soo või sättumusega, aga heteromeestest poliitikuid tümitatakse enamasti nende vaadete, otsuste või erakondliku kuuluvuse pärast, nendib Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.
Meie igapäevakeelde on kolinud üks uus sõna: toksilisus. Ja ei pruugi me seda üksnes toidumürgistustest või raskemetallidest rääkides, vaid pigem viidates ideedele või käitumismustritele, nagu näiteks mõistetes toksiline töökeskkond, toksiline maskuliinsus või feminiinsus.
Kui on mängus ideed või inimsuhted, jõuab see teema varem või hiljem ka poliitikateadlase töölauale. Nii on poliitikauuringud hakanud rohkem tähelepanu pöörama toksilisele poliitikale ja arutluskultuurile.
Lihtsustatult avaldub toksilisus poliitikas ennekõike vaenuliku ja/või solvava keelekasutuse kujul. Kui keegi saadetakse sooja pimedasse kohta tema vaadete tõttu või pelgalt seepärast, et ta üldse ühiskonnaelus kaasa on otsustanud rääkida, kui vaenatakse erakondi, või sõimatakse nende poliitilisi algatusi.
Poliitilise toksilisuse kasvu on seostatud ühiskondliku polariseerumisega ehk ühiskonna lõhestumisega vastandlikesse leeridesse. Uuringudki näitavad, et rohkem esineb poliitikas toksilisi sõnavõtte endast erinevate ühiskonnarühmade ja poliitiliste vastaste aadressil. Aga erandlikud ei ole ka solvavad või alandavad sõnavõtud oma poliitilise bloki või ühiskonnarühma sees (Falkenberg jt “Patterns of political toxicity and engagement…”).
Kuidas poliitiline toksilisus tekib ja kuidas sellele piiri panna? Hiljutine uuring, mille raames analüüsiti 875 028 Twitteri postitust 2021. aasta Saksamaa valimiste eel viitab, et toksilisuse taset määrab just poliitikute käitumine (Belschner “Citizen-Elite Toxicity and Political Equality Online”).
“Vastuseks poliitiku küsimusele, kuidas saaksime ühiskondlikku polariseerumist vähendada, saab vastata: daamid ja härrad, pall on teie väljakupoolel.”
Kui kandidaat postitab toksilise sisuga sõnumeid, on tõenäoliselt ka vastus talle toksilise sisuga, ja kui solvavat ja vaenulikku kõnepruuki vältida, on ka sellele järgnev arutelu emotsionaalselt tasakaalukam. Niisiis, vastuseks poliitiku küsimusele, kuidas saaksime ühiskondlikku polariseerumist vähendada, saab vastata: daamid ja härrad, pall on teie väljakupoolel.
Samast uuringust ilmneb ka, et toksilist retoorikat esines kõigi erakondade ridades. Seega ei saa öelda, et tegu oleks ühe-kahe erakonna või erandliku poliitiku stiiliga. Sama lugu on ka vasturünnakutega. Toksilist kõnepruuki kogevad nii parem- kui ka vasakpoolsed, nii tsentris kui ka äärealadel, sõltumata soost või seksuaalsest sättumusest.
Niisiis, ei saa öelda, et näiteks naissoost või seksuaalvähemusest poliitikuid rünnataks kuidagi rohkem. Lihtsalt rünnakute sisu on veidi erinev, neid puudutavad solvangud on sagedamini seotud nende soo või sättumusega, aga heteromeestest poliitikuid tümitatakse enamasti nende vaadete, otsuste või erakondliku kuuluvuse pärast.
Küll aga on erinev naisi puudutavate rünnakute ühiskondlik vastuvõtt, need šokeerivad avalikkust rohkem, eriti siis, kui ründaja on meesterahvas (Eady ja Rasmussen, “Gendered perceptions and the costs of political toxicity…”). Samuti on naised toksilisele retoorikale vastuvõtlikumad, nende aruteludes osalemise aktiivsus kipub rünnakute tulemusel kahanema.
Eesti on Euroopa ja ka maailma mastaabis veel ühiskondliku polariseerumise tasemelt pigem tagasihoidlikumate mängijate hulgas, ent teatavat tõusutrendi on märgata siingi. Rahvusvahelistes demokraatiaindeksites tõuseb esile aasta 2019, mil Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon tõi toksilise retoorika selgelt ka institutsionaliseerunud poliitika väljale.
Ent meie tehtud peaministrikandidaatide debattide analüüs viitas, et ründav debatikultuur hakkas süvenema juba 2015. aasta valimiste kontekstis, ja see ei ole seotud üksnes ühe erakonna retoorilise stiiliga (Jõesaar ja Jakobson “Poliitilise debati kultuurist Eestis…”). Eks poliitilistele oponentidele ärapanemine on paraku Eestis olnud tüüptaktika ka varem, juba 1990. aastatest saati, ning harvad on need juhtumid, kus poliitik konkurenti ka millegi eest tunnustab või temaga nõustub.
Poliitikud ise aga tükivad deeskaleerimise asemel käsi laiutama: kui meie seda mängu kaasa ei mängi, jääbki kogu tähelepanu toksikutele. Ja tõepoolest, lisaks sotsiaalmeedia algoritmidele paistab räuskajaid tähelepanuga premeerivat ka ajakirjandus – tõenäosus kuulda poliitikust, kes oponente seina äärde lubab reastada, paistab olevat märksa suurem kui kuulda uuest tulijast, kes lubab dialoogi ja koostööd. Toksilisus paistab olevat uudisväärtuslik.
Ent on ka uuringuid, mis pakuvad mõtteainet, kas lõputu ärapanemine on ikka võiduvalem. Hiljutine uuring viitab, et toksilistes sotsiaalmeediaaruteludes osalejate hulk kipub kahanema märksa kiiremini kui mittetoksiliste arutelude oma (Salehabadi jt “User Engagement and the Toxicity of Tweets”). Niisiis, kui tahad, et sinu sotsiaalmeedia lõim oleks kahe-kolme räuskava radikaali tallermaa, lase käia ja levita vihkamist. Kui tahad, et suurem hulk inimesi kaasa mõtleks ja oma sõna sekka ütleks, hoidu vaenust ja solvangutest.
Samuti on siin mõtteainet ajakirjandusele. Poliitikute toksilise retoorika dokumenteerimine iseenesest on oluline ja ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera roll.
Seda rõhutab ka meediauurijast kolleeg Maia Klaassen Tartu Ülikoolist: iseäranis suurte keelemudelite ajastul on oluline, et seda tüüpi rikkumised saaks dokumenteeritud. Aga samal ajal näitavad poliitikauuringud, et esikülje uudisena seda tüüpi kajastused üksnes normaliseerivad toksilist kõnepruuki. Niisiis, hea ajakirjanik, kajasta, aga ära loo sensatsiooni. Ning lugupeetud päevatoimetaja, palun sea esikaaneuudiseks ikkagi midagi sisulisemat.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.